Kuidas küla koerale

Mäletan Rail Balticu planeeringute ralli algusajast eri koosolekutel küsimusi tõstatanud murelikke kodanikke, kes said sageli vastuseks: see ei ole õige koht vaidlustamiseks, tulge pärast tagasi. Aga pärast oli vastus, et trassid on valitud ja otsused langetatud, hiljaks jäite.

Sellise solgutamise tulemus oli, et Rail Balticu vastaseid on nüüd seinast seina. Võib-olla täiesti mõistliku ja suurejoonelise avaliku rajatise idee elluviimine käis üle avalikkuse pea – ja see oli kitt, mis vastasseisu liitis, ükskõik, kas loomade käiguteede või hiiekivide ja -puude jutt neid muidu kõnetas või mitte.

Rail Balticu planeerimise protsess oli osapooltele nii tülikas, et riigiisad otsustasid tulevikus end sellise asjaga mitte vaevata. Riigi eriplaneeringu rakendamine, mille peale Est-Fori tselluloositehase rajajad otsustasid algusest peale välja minna, pidi tagama toetuse riigi kõrgeimal tasandil ja säästma ettevõtjaid kõigis omavalitsustes ükshaaval luba küsimas käimisest. Kaasama ja huvigruppe kuulama pidid nad muidugi, aga ilma ühegi kindla lubaduseta, et kaasamine peab mingi tulemuse andma.

Aga kohalikud omavalitsused tundsid, et riigi eriplaneeringu algatamisega jäeti neid otsustamisest kõrvale. Siis tuli RMK-ga kavandatav erakorraline puiduvarumisleping ning teised sama sektori ettevõtjad tundsid, et nende seisukohad ei huvita kedagi. Ja siis esitleti uuringut, kus üritati kokku lugeda, kui palju hüva tehas maailma süsinikuheitmest säästaks, aga unustati lisada arvud toodangu enda jalajälje kohta. Nüüd tundsid ajakirjanikud, et keegi üritab neile mütsi silmile tõmmata.

Tunne, et asju aetakse üle nende pea, liidab vastalisi. Nad ei pea koondumiseks enam ükshaaval üle vaatama, kas fosforit või raiesmikke saab liiga palju või kelle tagaõu kõige rohkem haiseb. Neid ei saa ühe mütsiga lüüa. Nad kõik pole puukallistajad ega valimiste eel plusspunkte teenida püüdvad poliitbroilerid.

Vastuseis ühele või teisele projektile võib kõrvaltvaatajatele küll tunduda sõge või olla mõistetav vaid mõne isikliku eelistuse tõttu. Niimoodi üldistades teeme aga karuteene nii otsustajatele kui ka laiemale üldsusele. Esimesed ei saa aru, miks nende vastu ollakse, ning teistele ei pakuta käimaläinud protsesside laiemat selgitust.

Kui inimestel tekib tunne, et nende sõnaõigusest on täiesti mööda mindud, et sõnal enam mingit võimu ei ole, siis ei ole ka loota, et PR-masina väljaütlemised seda tagantjärele kuidagi siluvad. See puudutab kõiki tasandeid – Supilinna elanikust Tartu raekoja ja Lõuna-Eesti saeveskiteni välja.