Kas šaakalid õgivad valvekoera toidu?

11. juuni 2018, 06:00
Mart Raudsaar
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20180611/OPINION/180609706/AR/0/AR-180609706.jpg

Ajakirjanduse majandusmudel on muutumas ning sellega seoses võib küsida, kas ajakirjandus saab senisel moel hakkama ja kas tema toetamiseks oleks vaja mingeid uusi lahendusi, sealhulgas riiklikke otsetoetusi, kirjutab Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor Mart Raudsaar.

Esmalt tuleks sõnastada aga see, miks oleks üleüldse vaja ajakirjandust toetada ning mida täpsemalt toetada, ehk mis on toetamisväärne ajakirjandus.

Lühidalt: ajakirjandus jälgib kriitiliselt valitsemist, ta pakub avaliku debati foorumit, seirab keskkonda ja hoiatab ühiskonda võimalike ohtude eest ning on koht, kus saab välja käia lahendusi. Ajakirjandus on demokraatia teostamiseks sama vajalik, nagu on valitav parlament, parlamendi kinnitatav valitsus, nende tegevust jälgiv kohtusüsteem. Mitte ilmaasjata ei nimetata ajakirjandust neljandaks võimuks. Kõrvaldame vaba ajakirjanduse ja oleme kõrvaldanud demokraatia, sest põhiseaduslikud institutsioonid vajavad tegutsemiseks dialoogi kodanikega ning üksteisega, mida ei suuda pakkuda üksnes ametkondlikud infolehed, sotsiaalmeedia ja blogid.

Olemegi jõudnud ajakirjanduse definitsiooni juurde. Ajakirjandus (1) pakub avalikkusele sõltumatut platvormi, (2) tegutseb avalikku huvi silmas pidades (ajakirjanikud ei rahulda isiklikku uudishimu, vaid esindavad lugejaid), (3) tegutseb kollektiivse organina, mis tähendab toimetuses vaidlusi ja nende tulemusena tasakaalustatumat ja faktoloogias kontrollitumat kajastust, kui võiks pakkuda üksik blogija, (4) evib oma tegevuses vastutust ning on võimeline iseend eneseregulatsiooni abil (näiteks Pressinõukogu abil) kontrollima ning (5) on oma tegevuses süstemaatiline, järjepidev ja paljudesse olulistesse kohtadesse jõudev – toimetuse kaubamärk on ajas püsiv, sõltumata tegijate vahetumisest.

Ühest tugevast ei piisa

Kõik, mis vastab eelnevatele kriteeriumitele, on minu hinnangul ajakirjandus, mis aitab hoida elus demokraatiat ja selleks vajalikku avalikku debatti. Toetada tuleks kogu ajakirjandust, mitte vaid osa ajakirjandusest (nt uurivat ajakirjandust, mis on ajakirjanduse väärtusloomes omamoodi püramiidi tipuks, kuid ei püsi õhus ilma jalamita). Toon võrdluseks selle, kuidas riik toetab eelarvest erakondlikku süsteemi. Me ei kujuta ju ette olukorda, kus meil oleks sadakond väikeparteid, millest mõned oleksid ka üksiktegijad, kes olenevalt olukorrast tulevad ja lähevad ning kellel puudub aparaat olukorra analüüsimiseks (ekspertide töörühmad), sellest tulenevalt tõsiseltvõetav programm ja haldussuutlikkus oma lubadusi ellu viia (ma ei läheks praegu diskussiooni, kas on võimalik ühiskond ilma erakondadeta – jah, on, kuid mitte läänelikus esindusdemokraatias).

Minu ideaalmaailmas on Eestis vähemalt kaks tugevat päevalehte, kaks tugevat ringhäälingut, kaks tugevat nädalalehte ning kohalike maakonnalehtede elujõuline süsteem. Suuri struktuure on vaja kaks, säilitamaks konkurentsi ning elujõulist eneseregulatsiooni (üks väljaanne kontrollib teist). Ka inimesel on kaks kätt, kaks jalga ja kaks silma. Maailmanägemine ühe silmaga kaotab mõne aja pärast ruumilisuse ega pruugi olla nõnda objektiivne, nagu oleks vaja.

Siin jõuame aga võimalike toetuse küsimuses esimeste suurte probleemideni. Kuidas tagada toetuse saaja sõltumatus toetuse andjast? Kuidas vältida otsetoetustega turu moonutamist? Kuidas tagada toetuste sihipärane kasutamine, ehk vältida maksumaksja raha raiskamist?

Rohkem toetusi või võrdsem kohtlemine

Euroopa riigid näevad erinevaid lahendusi olenevalt sellest, kuidas on üles ehitatud nende demokraatia ja ajakirjandussüsteem. Eristuvad kolm gruppi: Vahemeremaad, Suurbritannia ja Iirimaa ning Põhjamaad. Põhjamaades on ajalooliselt eksisteerinud otsetoetused ajakirjandusele, näiteks on Rootsis toetatud kogukonna suuruselt teist lehte, et tagada pluralism. Tänaseks on need süsteemid oluliselt muutunud ja toetatakse kogu ajakirjandust. Sel aastal ulatub toetus ajalehtedele näiteks Taanis 49,5 miljoni euroni ning võrreldavas summas toetatakse ajalehti ka Rootsis. Seega ei räägi me vaid avalik-õigusliku ringhäälingu või kultuurilehtede toetamisest riigieelarve vahendusel.

Anglo-ameerika traditsioon on väga ettevaatlik riiklike otsetoetuste jagamises, kuna selles nähakse ohtu ajakirjandusvabadusele. Ka mulle tundub sümpaatne lähenemine, et hea sõltumatu ajakirjandus peab suutma end ise ära elatada. Ent selleks peab riik tagama turuosaliste võrdse kohtlemise. Maakonnalehtede kontekstis tähendab see, et omavalitsused lõpetavad reklaamimüügi munitsipaallehtedes. Üleriigiliste lehtede kontekstis tähendab see seda, et Facebook ja Google peavad hakkama maksma makse riigile, kus nad tulu teenivad, ning jõudude tasakaalustamiseks on vajalik kaudne siseriikliku sektori toetamine, vähendades digitellimuste käibemaksumäära. Teine väga oluline kaudne toetus on perioodika kojukande dotatsiooni jätkumine.

Siiski ei välistaks ma laualt ühtegi varianti, kui jutuks on Eesti ajakirjanduse ja seeläbi demokraatia säilimine. Poliitikud, kes selle probleemi ees pea liiva alla peidavad, peavad arvestama, et traditsioonilise ajakirjanduse kadudes kaob ka traditsiooniline poliitika ning asemele tulevad teised tegelased ja see on juba hoopis teine jutt, nagu armastas öelda Urmas Ott.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. June 2018, 15:48

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing