Indrek Holst • 17 november 2018

Pensionikindlustus vajab õigusselgust

Praegune kohustuslike tingimustega pensionikindlustuse toode ei vasta ei klientide ega kindlustusseltside ootustele, aga kriitikat ei peaks suunama kindlustusseltsidele, sest pakutakse toodet ette antud tingimustel, kirjutab ASi SEB Elu- ja Pensionikindlustus juhatuse esimees Indrek Holst.

Indrek Holst.  Foto: Andres Haabu

Veelgi enam, kindlustusseltsid on algusest peale kritiseerinud ning teinud ettepanekuid praeguse olukorra vältimiseks. Tõsi, me ei ole seda teinud sellise käraga, nagu viimasel ajal on kombeks. Ka Äripäeva äsjane juhtkiri „Aeg parandada pensionisüsteemi“ toetub suuresti Tuleva pensionifondide valjuhäälselt esitatud väidetele. Tasub küsida, kes võidab kõige enam Tuleva ettepanekuist? Loomulikult Tuleva.

Probleemi juur aga on mõnes mõttes sama, mis kogumisfaasis – nimelt regulaator tahab väga klienti investeerimisriskide eest kaitsta ning kipub toodetesse sisse kirjutama garantiisid või piiranguid, aru andmata, et iga garantii maksab ning päeva lõpuks tuleb see kliendi taskust.

Garantiiga toode sunnib kindlustusseltse lukustama kliendi vara terveks väljamakseperioodiks turul pakutava intressiga, mis on osutunud kõige suuremaks probleemiks. Väljavaated tuleviku tootluseks praktiliselt puuduvad. Kusjuures toote kulud aasta peale jaotatuna on reeglina madalamad kui kogumisfaasis. Ehk siis tegu ei ole kalli tootega, kus kindlustusseltsid teeniks riske võtmata suurt kasumit.

Miks pole tänaseni tuldud turule investeerimisriskiga väljamakselahendusega? Kas te ise investeeriks pool aastat uue toote arendamisse, kui pidevalt on õhus seaduse muutmise arutelu, mis lõpetaks juba järgmisel päeval selle teenuse pakkumise? Ilmselt mitte. Ilmselt saab sellest aru ka Tuleva, kes soovib seda küsimust uuesti ja uuesti arutada.

Millised on riskid?

Ja mis on selle teema juures kõige olulisem? Mis on riskid eluaegse pensioni kaotamise korral? Kas me tõesti saame endale lubada nii kaalukaid ja põhimõttelisi muudatusi ilma, et teeksime põhjalikku analüüsi. Tõsi, esialgu ei juhtu suurt midagi. Läheb umbes nii nagu riiklike eripensionitega, otsus tehakse tänases päevas.

Mis aga juhtub 30–40 aasta pärast, kui II samba pension moodustab 12–15% pensionieelsest palgast, kusjuures keskmine pension kokku on ca 40%? Mis juhtub, kui pension ei ole eluaegne ning märkimisväärne osa pensionäridest elab kauem kui keskmine eluiga? Vastuse saate ise eelnevate protsentide peal välja arvutada. Jääb veel lisada, et elu viimases etapis nii madala pensioniga pensionäre saab olema ilmselt kümneid tuhandeid. See on vägagi tõenäoline stsenaarium kui uskuda rahvastikuteadlasi.

Ega ma ei usugi, et riik oma kodanikke sel hetkel hätta jätab, aga see tuleb kinni maksta meie laste taskust tulevate täiendavate maksude näol. Seda ma usun ka, et Tuleva klient, kes on Eesti keskmisest jõukam, on tunduvalt stressivabam, kui saaks II samba vara enda äranägemise järgi kasutada.

Hetkel kuum