Ameeriklasest rahutuvi tahab diili nii Ukrainas kui ka Lähis-Idas. Nobeli preemiaks sellest aga ei piisa.

- Benjamin Netanyahu ei vastuta sõja lõpetamise küsimuses üksnes Trumpi ees.
- Foto: AP/Scanpix
Esmalt proovis heaga Angela Merkel, kui paistis siiralt uskuvat, et Putini Venemaaga on võimalik Ukraina asjus heas usus läbi rääkida. Siis proovis heaga Donald Trump, kes näeb kagebiidist presidendis jätkuvalt vist iseennast — või siis vähemasti eeskuju, mille poole püüelda. Kummalgi juhul asja ei saanud ja kui uskuda viimastel nädalatel öeldut-kirjutatut, siis tahaks nii Berliin kui ka Washington osa sellest läbikukkumisest Eesti, Läti, Leedu ja Poola kraesse kirjutada.
Mullu üsna eluvõõra memuaariga maha saanud Merkel — vähemasti Läänemere äärest vaadatuna — ärritas möödunud nädalal taas Venemaaga piirnevaid Euroopa riike, kui andis mõista, justkui oleks suure sõja eel luhtunud läbirääkimised Putiniga eeskätt seetõttu, et seda torpedeeris eelmainitud seltskond. Septembris kirjutas Financial Timesi juhtiv väliskommentaator Gideon Rachman, et osa Washingtoni aparaadist kurdab euroliidu Vene-poliitika „eestitumise“ üle. Balti diplomaadid olla oma Vene-vastasuses ideoloogilised.
Olgu, kuidas on, Merkeli ja Trumpi ponnistused on jäänud tulemuseta ning reedel võivad mõlemad Nobeli rahupreemiast suu puhtaks pühkida. Tõsi jah, Trump püüab Gazas rahu saavutada — sellest pikemalt allpool — ja ta oli vahendajaks Aseri-Armeenia rahudiilile — või siis Aberbaidžaani [sic] ja Albaania omale, nagu ta oma Briti visiidi ajal võõrustajate suureks kohmetuseks lausus. Sisuliselt võtab aga Trumpi otsustusvõimetuse kokku vastus küsimusele, kas ta on juba otsustanud anda Ukrainale 2500 kilomeetri kaugusele ulatuvaid Tomahawk-rakette: „Ma nagu otsustasin enam-vähem … Ma ei taha, et [sõda] eskaleeruks.“
Sõda Gazas sai täna kahe-aastaseks, sõda Ukrainas on kestnud varsti ligi kaksteist.
“Globaalne briifing” on Indrek Lepiku uudiskiri, mida saab endale tasuta postkasti tellida aadressilt
kampaania.aripaev.ee/globaalne-briifing Prantsuse kriis süveneb. Juba üle aasta põhiseaduslikus kriisis vaevelnud Prantsusmaa käekäik muutus esmaspäeval veel hullemaks, kui äsja ametisse saanud peaminister Sébastien Lecornu teatas ootamatult tagasiastumisest. President Emmanuel Macroni liitlase astutud sammu taga on lihtne asjaolu, et valitsusel pole parlamendis enamust riigieelarve vastu võtmiseks. Ehkki Lecornu sai presidendilt uue ülesande kolmapäeva keskööks punnseisule lahendus leida, tundub tõenäoline, et järgmise nädala tähtajaks ei suuda seadusandjad riigieelarve suhtes üksmeelt leida.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Vladimir Putin venitab kummi, ent täpselt nii kaugele, et mitte üle piiri minna.
Ameerika Ühendriikides New Yorgis kogunevad maailmaliidrid peavad tunnistama, et argumente tuumarelvast loobumiseks enam õieti polegi.
Charlie Kirki matustelt pole NATO idatiiba õieti nähagi.
Prantslaste põhiseaduslik kriis võib viia uue eurokriisini.
Igapäevaselt võib teedel kohata üha rohkem elektriautosid ning praegu on Eestis registreeritud juba üle 10 000 elektrisõiduki. Mõned valdkonna eksperdid prognoosivad isegi, et aastaks 2030 võib elektriautode arv ulatuda 70 000-ni. Tuleb arvestada ka sellega, et alates 2035. aastast ei müüda Euroopas enam sisepõlemismootoriga autosid. Elektrienergia tarbimise hüpe on vältimatu ning spetsialistid kutsuvad juba praegu kinnisvaraarendajaid ja äripindade haldajaid selleks valmistuma.