Marko Mihkelson • 19. detsember 2018
Jaga lugu:

Kes avab Saksamaa kurdid kõrvad?

Möödunud nädalal esitasid Nordstream 2 torujuhtme kohta oma negatiivse seisukoha nii Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda kui ka Euroopa Parlament, kuid Saksamaa kõrvad paistavad olevat kurdid, kirjutab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (Reformierakond).

Marko Mihkelson  Foto: Veiko Tõkman

Saksamaa lahkuv liidukantsler Angela Merkel on teinud palju head Euroopa ühtsuse hoidmiseks, kuid vähemalt kahes olulises küsimuses on ta läinud sügavalt lati alt läbi. Esiteks raputab rändeväravate avamine 2015. aastal lausungiga "Wir schaffen" ("Me saame hakkama") siiani kogu Euroopat Brexitist ÜRO rändekompaktini ja teiseks, Nordstream 2 ehitusele rohelise tule andmine üksnes kütab Venemaa agressiooniiha.

Probleemiks Venemaa agressiivsus

Kuigi Saksamaa sotsiaaldemokraadist välisminister Heiko Maas teatas detsembri alguses, et torujuhe ehitatakse nii või teisiti, ei ole see siiski veel päris lõpuni kindel. Peaaegu üheaegselt esitasid eelmisel nädalal Nordstream 2 kohta oma negatiivse seisukoha nii Ameerika Ühendriikide Kongressi esindajatekoda kui ka Euroopa Parlament. Mõlema parlamendi ühendav joon Läänemerre rajatava torujuhtme taunimisel oli Venemaa agressiivse välispoliitika vastustamine ning seeläbi Euroopa energiasõltuvuse vähendamine Vene riigi suvast.

Kui Euroopa Parlament kutsus oma Ukrainat toetavas resolutsioonis lihtsalt Nordstream 2st loobuma, siis Ühendriikide seadusandjad tegid presidendile ettepaneku rakendada vajadusel sanktsioone nende puhul, kes aitavad kaasa torujuhtme valmimisele.

Rahvusvahelisele kriitikale vastates kordas Saksamaa majandusminister Peter Altmaier üle liidukantsler Merkeli varasema seisukoha, et torujuhe saab valmida üksnes pärast seda, kui on kaetud kõik Ukraina mured seoses Venemaalt tuleva gaasitransiidiga. Merkeli järglane CDU liidri kohal Annegret Kramp-Karrenbauer väljendas 3. detsembril ajalehele Financial Times antud intervjuus, et näeb Nordstream 2 ehitamises rohkem poliitilist kui majanduslikku mõõdet.

Venemaal palju mängus

Tore, kuid mida see ikkagi tegelikkuses muudab? Esmapilgul mitte midagi. Kuidas saaks praegu uskuda ühtegi Venemaa lubadust seoses Ukrainaga? Venemaa president Vladimir Putin kuulutas G20 tippkohtumisel Buenos Aireses, et sõda Ukraina vastu kestab seni, kuni seal püsib ametis praegune võim. Arusaadavasse keelde tõlkides tähendab see ühemõtteliselt Ukraina loobumist püüdlustest saada kunagi Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Pärast enam kui 10 000 laipa on Ukraina selline tagasipööre mõeldamatu.

Liiati ei jätnud Venemaa kohe kasutamata võimalust, et Nordstream 2 vastast kriitikat summutada. Kui see oleks üksnes majandusprojekt, miks peaksid nii Venemaa välisministeeriumi ametlik esindaja Maria Zahharova kui ka Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov väga valuliselt reageerima? Kui Venemaa esipropagandist Zahharova nimetas Nordstreami projekti "rahumeelseks ja lubavaks", siis Kossatšjov ei peitnud oma emotsioone ning ründas Ühendriike "tahtlikus ja häbematus" sekkumises Saksamaa siseasjadesse.

Panused on suured. Venemaa loodab projektiga lüüa vähemalt kaks kärbest korraga. Transiidi ümbersuunamine Ukrainast läheks viimasele maksma ümmarguselt 3 miljardit dollarit aastas. Kas Saksamaa on valmis selle kinni maksma? Teiseks suurendaks Nordstream 2 Saksamaa sõltuvust Venemaa gaasist piirini, mis omakorda mõjutaks ka näiteks seal paiknevate Ameerika Ühendriikide üksuste energiavarustust.

Saksa sotsid Venemaa teenistuses

Merkeli partei liikmed on olnud Nordstreami puhul alati pisut kriitilisemad kui nende praegused sotsidest koalitsioonipartnerid. Pole ka imestada, kui endised Saksa sotsid on priske teenistuse nimel ridamisi asunud Venemaa huve teenima. Gerhard Schröderi kannul on Venemaa lobimisse sukeldunud näiteks ka Sigmar Gabriel, hiljutine välisminister.

Mida selles olukorras veel annaks teha? Edasine sõltub kõik üksnes Saksamaa sisepoliitikast ja sellest, kas väline surve võib neid sundida oma meelt muutma. Praeguseni käitub Berliin "kurtide kõrvade" taktikat kasutades, püüdes kõike ajada erahuvide kaela.

Eestile on Euroopa Liidu ja laiemalt läänemaailma ühtsus kõige olulisem välispoliitiline prioriteet. Kas Nordstream 2 suurendab või murendab seda ühtsust? Arvan, et siin on tegemist kahjuks pigem ühtsust lõhkuva projektiga. Kui nii, siis mida on Eesti valitsus teinud selleks, et leida mõistlikku lahendust selles olukorras? Kui palju on töötatud erinevates pealinnades, et kuuldavale tuua meie muresid – Euroopa ühtsuse murendamise ohtu ja Venemaa agressiooni soodustamist? Kahjuks ei ole peaminister Jüri Ratas ega välisminister Sven Mikser seda teemat endale oluliseks pidanud. Eesti julgeolekule on see aga väga tähtis küsimus.

Retoorilise lõpplausena sobiks Euroopa ühiskodu tugevdamise mustrisse palju enam Tallinna–Helsingi raudteetunneli arendus kui Venemaa gaasile suurema sisenemise lubamine. Pealegi on need sõna otseses mõttes ristuvad teemad.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas