Kristjan Kalam • 16. jaanuar • 5 min
Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

Majandusharidus kohustuslikuks nii füüsikule kui ka lüürikule

Eesti rahva parem rahandus- ja majandusalane haridus ning haritus tooks endaga usutavasti kaasa palju rohkem head, kui „kõigest“ rahva jõukuse kasvu, kirjutab Kristjan Kalam Eduka Eesti konkursile esitatud arvamusloos.

Kristjan Kalam.  Foto: Erakogu

Näiteks on ühe küsitluse järgi Eestis suurimaks takistuseks enamate laste saamisel majanduslikud piirangud (Turu-uuringute AS, 2018). Kindlasti pole kellelegi ka üllatus, et paarisuhtes ettetulevate tülide sagedaseim põhjus on raha.

Kõlab, nagu imeline võluvits – anna aga inimesele raha ning tülid kaovad ja iive tõuseb. Mis nii viga elada! Küllap see nõnda lihtne siiski ei ole, miskipärast kipuvad võimaluste kasvamisel vajadused või pigem hoopis soovid kasvama võrdselt või koguni rohkemgi. Teame ju kõik lugusid lotovõitjatest, kes aasta-kaks pärast suurt võitu on majanduslikult täbaramas seisus, kui olid enne.

Seetõttu olekski tarvis anda inimestele õng, mitte kala. Edendada majandusharidust ja finantskirjaoskust. Sel viisil on igaühel endal võimalik jõukust koguda ning mis veelgi olulisem – ja ka keerulisem –, seda säilitada. Lihtne idee, igas üldsõnalises majandusalases raamatus sees. Kui paljud neid raamatuid aga loevad?

Alustame tagumisest otsast

8. jaanuari Äripäevas oli välja toodud, et 2,8% eestlastest omab aktsiaid. Võrdluseks oli toodud ka soomlaste vastav arv – 12,8%. Muidugi ei võrdu finantsmaailmas hästi orienteeruvate inimeste hulk üks ühele aktsiaomanike hulgaga, kuid päris kindlasti on neil arvestatav ühisosa ning pole mingit põhjust arvata, et tegelikult on eestlaste finantskirjaoskusega kõik hästi.

Kuidas siis eestlaste finantsharidust edendada? Tüüpvastus on üldiselt „majandusharidus koolidesse!“, „lasteaia viimasesse rühma investeerimiskursus!“ jms. Olgu, viimane oli veidi utreeritud näide, mida ma reaalsuses kuulnud ei ole, see oli ajendatud analoogsetest üleskutsetest lasteaialapsi programmikoodi kirjutama panna. Aga mis neil üleskutsetel siis viga on? Mitte midagi tegelikult ning oleks tore, kui ühel päeval need tõeks saaksidki.

Aga alustada tuleks ebatraditsioonilisest otsast (traditsiooniline „ots“ on vana hea „alustada tuleb maast-madalast“). Nimelt väikesed lapsed on peamiselt ikkagi oma vanemate meelevallas. Ning kui uskuda uuringuid ja statistikat, siis eestlaste, sh lapsevanemate, finantsharidusega on lood kehvad. Mis kasu on siis sellest, kui Marile õpetatakse 2. klassis, et 20% taskurahast tuleb säästa, või miks mitte lausa (mängu korras) vanaemale tagasihoidliku „sõbraintressiga“ välja laenata, kui kodus ütlevad vanemad, et „ah, see on üks igavene liigkasuvõtmine ja jama, rikkuritest sulide värk“?

Nii kaua kuni laste kodudes taotakse seda trummi, et „me ei saa seda endale lubada“, „raha ei kasva puu otsas“, „rikkurid on sulid“ ja „keegi pole oma esimest miljonit ausalt teeninud“, pole kardetavasti algkooli investeerimiskursusest lapsel suuremat kasu, võib ainult kodus emalt sõimata saada.

Lisaraha ülikoolidele

Seega on ettepanek järgmine. Teeme alustuseks nii, et igas riigi rahastatavas ülikoolis võiks olla igal õppekaval kohustuslik kursus rahandusest. Muidugi, kes läheb järgmisele õppetasemele (magister), ei pea mitte võtma sama kursust, vaid jätkukursuse. Selle jaoks tuleks eraldada ka lisavahendeid.

Ülikoolil võib tekkida kiusatus teha täielik säästutoode – toppida näiteks juba majanduse õppekaval olevale kursusele hunnik õppureid juurde ja kõik. „Lisarahastusega“ saab siis teisi kitsaskohti lappida, millest ülikoolidel puudust ei ole. Selle vältimiseks tuleks tekitada lisaraha külge ka mõned lisaklauslid, et veenduda raha sihipärases kasutamises.

Esiteks tuleks muidugi laiendada seda kursust vedavate õppejõudude ringi, sest ega praegu need, kes ainult majandusteaduskonna vajadusi rahuldavad, ei jõuaks rahuldada kogu ülikooli vajadusi. Lisaks aitaks kulusid madalamal hoida ja õppejõude vähem koormata see, kui vähemalt pooled loengud peaksid külalisõppejõud.

Iga tudeng – nii füüsik ka kui lüürik – peaks loengul kuulma, mida peab kõige olulisemaks 90 minutiga edasi anda börsiettevõtte juht, mida väikeinvestor, mida mööblitööstur, mida IT-ettevõtja, mida eduka idufirma rajaja, mida pankur jne. Korralise professori ja tema abiliste, kelle kanda jääks alla 50% loengutest, ülesandeks jääks kursuse väljatöötamine (küllap saab seda teha olemasolevate baasil) ning alla poolte loengute lugemine.

Suurim koormus seisneks kahtlemata selles, et millegi alusel on tarvis otsustada, kas lugeda tudeng kursuse sooritanuks või mitte. Sellisel kursusel ei ole kindlasti tarvis hakata tuhandetele tudengitele eksamit koostama, kuna peamine eesmärk on panna lihtsalt noored neil teemadel mõtlema. Täiesti piisaks automatiseeritud testidest.

Rikaste TOPi asemel

Külalisesinejatega kohtumised peavad jääma reaalselt toimuvaks, mitte video vahendusel. See on ainulaadne võimalus igale tudengile kohtuda Eesti majanduse tippudega päriselt, küsida neilt ajakohaseid ja erinevaid küsimusi ning just see olekski ilmselt kõige innustavam pisik igale tudengile hakata oma eriala kõrvalt mõtlema ka ettevõtlusele ja oma isiklikele rahaasjadele.

Pole vist tarvis mainida, mida saab sellest külalisesineja. See on ka talle ainulaadne võimalus suhelda Eesti tulevikuga, teha isiklikult noorte seas turu-uuringut, aidata kujundada väärtushinnanguid, mida ta õigeks peab. Mõistagi on see ka prestiiži küsimus. Mõne aasta pärast oleks Rikaste TOPi asemel Äripäevas artikkel „Vaata, kes sel aastal majandusloengute pidajatega liitusid!“ ja inimesed saaksid oma uudishimu rahuldada hoopis mitte teiste rahakotis sorides, vaid uudistades, keda nii vägevaks peeti, et ka sellesse kampa võeti. Umbes nagu meie oma Sun Valley konverentsi kajastus.

Muidugi ei pea piirduma vaid ülikoolidega. Sama kursuse võiks ja peaks viima ka kutsekoolidesse. Ühel heal päeval, kui uus põlvkond lapsevanemaid on finantsharitud, oleks tõelist kasu ka sellise haridusega varem alustamisest, kuigi siis pole see enam vast nii kriitilise tähtsusega, sest lapsed saaksid vastava õpetuse kaasa ka kodust.

Edukas Eesti on Advokaadibüroo Cobalt, Eesti Gaasi, Harju Elektri, Silberauto, Tallinna Kaubamaja ja Äripäeva arvamuskonkurss. Ootame konkursile Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt