Kristjan Oad • 26. veebruar 2019 kell 4:00

Mitme maksu asemel e-tulumaks

E-tulumaks võimaldaks maksustada tööjõudu vähem, muuta maksusüsteemi selgemaks ja pettused raskemaks; tõsta töötajate teadlikkust palgakuludest, tooks efektiivsema riigi ning muudaks maksukorralduse sobivaks digiajastule, kirjutab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor tegevjuht Kristjan Oad Eduka Eesti arvamuskonkursile saadetud artiklis.

Kristjan Oad  Foto: Erakogu

Eestis kehtivad praegu eraldi maksuna sotsiaalmaks, eraisiku tulumaks, töötuskindlustus- ja pensionimakse. Sotsiaalmaksu ja osa töötuskindlustusmaksest maksab tööandja (maksude määr on palgafondi ja brutopalga vahe), tulumaksu, pensionimakse ja teise osa töötuskindlustusmaksest maksab formaalselt võttes töötaja (maksude määr on bruto- ja netopalga vahe). Päris elus maksab kõiki makse aga tööandja.

Tuhanded raamatupidajad teevad iga kuu rahandusministeeriumile rutiinseid ülekandeid ehk primitiivset tööd, mida võiks sama hästi teha masin. Kehtiva süsteemi juures kipuvad töötajad unustama, et nende brutopalk ei ole tööandja kogukulu. Samuti ei näe töötajad kunagi seda raha, mis nende palgast riigile makstakse. Nii on kerge tekkima arusaam, et tööandjad on koonerid, aga riigi raha tuleb seina seest, ja palgatöötajate hääled kipuvad minema vastutustundetutele nii-öelda tasuta asjade lubajatele.

Aina enam räägivad eri ilmavaatega analüütikud, et Eesti maksusüsteem on liigselt kaldu tööjõu maksustamise poole. Soovituse vastu maksustada töötamist vähem ja vara rohkem on aga kaalukas argument: kui tädi Maali elab pensionist Mustamäel, ent tal on ka Märjamaal maja, mida keegi üürida ega osta ei taha, kas Maali peab siis hakkama pensioni arvel maja eest varamaksu maksma? Tööjõudu tuleb vähem maksustada ja lahendus oleks mingisugune vara maksustamise viis, aga see peab olema nutikas.

Olukorras, kus OÜ loomine on minutite küsimus, enamik majandusest on teenusmajandus ja ärimudelid muutuvad kuudega, on võimatu öelda, kus püsiv töölepinguline suhe lõpeb ja projektipõhine käsundussuhe algab. Inimesed paigutavad oma tööaega ja teenivad sellega tulu väga erinevatel viisidel. Mõni kasutab oma aega, et kas püsivalt (tööleping) või projektipõhiselt (käsundusleping) osutada teenust, mõni teine, et uurida turgu ja investeerida (finantstulu), kolmas, et luua uus ettevõte (dividendid).

Palgatöö on stabiilsem, ent ka sissetuleku laega; investeerimine ja ettevõtlus on tulu allikana ebakindlamad, ent potentsiaalselt ka suurusjärgu võrra tulusamad. Igal juhul panustab inimene oma aega, et teenida tulu, ja ei ole head põhjust, miks maksumäärad teenitud tulult peaksid olema erinevad. Arstiabi, pensioni ja muid riigi turvavõrgu hüvesid peaksid saama samavõrd kõik.

Sotsiaalmaks, praegusel kujul eraisiku tulumaks, töötuskindlustusmakse ja pensionimakse tuleks kaotada ning asendada üheainsa maksuga – e-tulumaksuga. E-tulumaks oleks eraisiku tulumaks, mis arvestatakse automaatselt maha igalt makselt, mis laekub eraisiku kontole mõne juriidilise isiku kontolt. Palgatulu puhul oleks palgafond ja brutopalk üks ja seesama.

Kogu makse laekuks korraks eraisiku kontole, kust siis vastav määr automaatselt rahandusministeeriumi arvele edasi liiguks. Maksupettused muutuksid hoobilt raskemaks. Iga palgatöötaja näeks oma kontoväljavõtet vaadates, kui palju tema tööandja talle kokku on maksnud ja kui suure osa sellest on riik endale võtnud.

Sama määraga oleks maksustatud igasugune töine tulu, olgu töö- või käsunduslepinguline või aktiivsest ettevõtlusest või finantstegevusest saadud tulu – ning ka tootlikult varalt saadav passiivne tulu. Keskmist palka saava töötaja palgafondi igast 100 eurost tuleb praegu makse maksta 37,25 eurot. Tootlikust varast saadud 100 eurost tuleb makse maksta aga ainult 20 eurot. E-tulumaks, mille määr oleks sama eraisiku igasuguse tulu suhtes, oleks mõistlik viis, kuidas riigieelarvesse sama palju raha kogudes maksustada tööjõudu veidi vähem, vara – tootlikku vara, mitte tädi Maali Märjamaa maja – aga veidi rohkem.

Digitaalsed maksukratid

Tõsi, ettevõtjate saadud dividendide maksukoormus tõuseks. Aga ettenähtavas tulevikus on tööjõu maksukoormus veskikivi Eesti majanduse kaelas. Tarka äri arendav ettevõtja on ilmselt rahul, kui saab madalamate tööjõumaksude olukorras inimesed palgata ja tellimused täita, mitte olla globaalsel areenil nurka surutud. Parem maksta rohkem maksu teenitud miljonilt kui vähem maksu teenimata jäänud miljonilt.

Kogu e-tulumaksu arvestus ja kogumine oleks automaatne, seda teeksid inimeste asemel piltlikult öeldes digitaalsed maksukratid, inimesele jääks kontrollifunktsioon. Praktilises elus kannaks tööandja, käsunduslepinguga teenuse ostja vm juriidilise isiku esindaja lihtsalt eraisikule vajaliku summa üle ja tark masin kannaks maksuosa riigile edasi. Erandite korral (kuluhüvitised, teatud tingimustel omakapitali väljamaksed jms) oleks maksjal võimalik makset tehes märkida, millise erandiga on tegu, ja sellisel juhul maksustamist ei toimuks või toimuks see vastavalt erandi reeglitele. Kui mõne eraisiku sissetulekust hakkaksid erandid moodustama kahtlaselt suure osa, saaks maksuamet selle kohta automaatse teate.

Maksuteoreetiliselt on erinevad eraisiku tulust sõltuvad maksud mõeldud erinevate riigi ülesannete jaoks raha kogumiseks. Tulumaks on mõeldud riigi kulutuste katmiseks üldiselt, sotsiaalmaks peaks rahastama ravikindlustust ja pensione, töötuskindlustusmakse ja pensionimakse nimed kõnelevad iseenda eest. Faktiliselt koguneb raha aga ühte ja samasse riigieelarvesse.

Miks just Eesti?

On kujunenud küllalt lai poliitiline üksmeel, et riigieelarve kulupool tuleks põhjalikult üle vaadata – millele ja kui palju me üldse, sageli harjumusest, ühist raha eraldame. See oleks aluseks teadlikule ja põhimõttelisele otsustamisele, kuidas riigieelarvet tervikuna kasutada. Ühtlasi võiks teha ka riigieelarve tulupoole reformi.

Mõtteviis, et riigi mingisuguse kulurea tarvis peab olema eraldi maks, sündis e-panganduse ja digitaalse maksuameti eelsel ajal. Nüüd, kui tehnoloogia seda võimaldab, oleks aeg siduda maksuliigid ja riigieelarve kulud üksteise küljest lõplikult lahti ning laiendada riigieelarve universaalsuse põhimõte kogu riigieelarvele.

Maksusüsteemil, kus sotsiaalmaksu, tänasel kujul eraisiku tulumaksu, töötuskindlustusmakset ja pensionimakset asendaks e-tulumaks – kus „e-“ tähistab elektroonilist, automatiseeritud maksuarvestust ja -maksmist –, on mõned eeldused. Süsteem eeldab digitaliseeritud riigipidamise ja pangandusega ning suure kodanike, riigi ja pankade vahelise usaldusega ühiskonda. Seepärast seda kusagil mujal veel ära tehtud ei ole. Ja seetõttu on loomulik, et esimesena asendab arhailised maksuformaadid e-tulumaksuga just Eesti.

Hetkel kuum