Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Dollar jälle all ja euro üleval

Pärast väikest puhkepausi läks USA dollar möödunud nädalal põhiliste valuutade suhtes uuesti kiiresse langusse ja euro taas kord tõusis. Kahtlemata tekib küsimus, miks ikkagi eelistab turg rängas võlakriisis siplevat Euroopat rängas võlakriisis siplevale USA-le.

Üks peamisi põhjusi on kindlasti selles, et kui rahanduslikult on nii USA kui eurotsoon suurte probleemide ees, mis pessimistlikumal käsitlemisel võivad tunduda suisa lahendamatud, siis üldine majandusolukord on hetkel selgelt Euroopa kasuks.

Viimastel nädalatel avaldatud majandusnäitajad kinnitavad, et Euroopa tuumikriikide, eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa, majandus tõesti kosub. Jah, mitmed ääremaad on tõsises hädas, kuid ühise majandusruumi ja ühendatud anumate seaduse taustal ei paista asi nii must, kui ta võibolla tegelikult ongi.

Euroopa Keskpank on korduvalt ja jätkuvalt väljendanud valmisolekut hoida rahapoliitikas karmi joont. Ehkki sel nädalal tõenäoliselt järjekordset intressitõusu ei tule (kuigi esialgselt oli see kavas just juunis), usub turg siiski, et intressi kergitatakse sel aastal veel, ja seda mitte üks kord.

Möödunud nädal tõi uusi arenguid ka suurima valulapse, Kreeka osas, kui IMF, Euroopa Liit ja Euroopa Keskpank viisid lõpule sealse rahandussüsteemi auditi ja teatasid, et on jõudnud Kreekaga kokkuleppele edaspidistes sammudes, mis hõlmavad muu hulgas Kreeka riigivarade ulatuslikku müüki ja tõsiseid kokkuhoiumeetmeid.

Loomulikult pole mingit kindlust, et Kreeka kokkulepitust seekord kinni suudab pidada; pigem võiks isegi öelda, et vaevalt ta seda suudab ja siiralt kavatsebki. Kuid arvestada tuleb, et sellistes küsimustes kipuvad mitte ainult poliitikud, vaid ka finantsturgude osalised võtma soovitut tegelikkuse pähe.

On ju ilmne, et eurotsooni lagunemine või kas või mõningane pudenemine on midagi nii äraarvamatut ja tõsist, et sellele on lihtsam „hetkel“ mitte mõelda.

Ühes muinasloos pakkus kuningas surmamõistetule aasta ajapikendust ja seejärel elu ja vabadust tingimusel, et too õpetab tema hobuse rääkima. Surmamõistetu oli kohe nõus ja ütles hiljem oma valmisolekut põhjendades: „Aasta on pikk aeg ja selle jooksul võib mõndagi juhtuda – võib-olla sureb kuningas ära, võib-olla suren mina ära, aga võib-olla hakkab ka hobune rääkima.“

Ameerika Ühendriikide rahandust ja majandust on samal ajal tabanud täielik seisak ning – nagu üks vaatleja veidi sapiselt märkis – USA aktsiad, kinnisvarahinnad ja tööhõive langevad kiiremini kui Kreeka krediidireiting.

Föderaalreserv on seni väitnud, et kuna alusinflatsiooni hetkel ei ole (kallinenud on üksnes kütus ja toorained, kuid mitte elu tervikuna), tuleb raha hinda hoida võimalikult madalal, et turgutada tööhõivet ja seeläbi tarbimist. Paraku tuleb tõdeda, et sellel turgutamisel pole olnud käegakatsutavat tulemust ning viimaste uudiste taustal võib karta suisa uut ulatuslikku majanduskriisi.

Üks asi on see, et riik ei ole oma meetmetega suutnud pakkuda piisavalt kindlust erasektorile ja peredele, mis aga veel hullem – riigisektor ise on end mässinud ülepeakaela võlgadesse, millest väljatulek tundub üha ebareaalsem.

Sel nädalal hääletab Esindajatekoda, kas ja mis tingimustel tõstetakse riigivõla maksimumlimiiti, mis oli seni 14,3 triljonit dollarit ja on nüüdseks ammendunud. Kui vabariiklased ei suuda demokraatidele selgeks teha, et püksirihm vajab tõsiselt pingutamist, võib juhtuda, et riik ei saagi enam laenu võtta ning sel juhul saame juba augusti alguses kuulda USA kui riigi osalisest maksujõuetusest.

Uljamad analüütikud on pakkunud, et EURUSD kurss liigub siit edasi üles ja murrab läbi lausa 1.6000 tasemest. Ise loodan küll, et hoolimata USA-s toimuvast saabub millalgi siiski tõehetk ka eurotsooni jaoks ja eurost lastakse õhk otsustavalt välja. Aeg annab arutust.