Möödunud esmaspäeval teatasid Euroopa Liidu rahandusministrid, et lükkasid Kreeka abipaketi arutamise edasi, kuni Kreeka demonstreerib reaalset valmisolekut kärbeteks. Kuivõrd juba järgmisel õhtul pidi toimuma Kreeka valitsuse usaldushääletus parlamendis, asus turg kauplema ettekujutust, et usaldushääletus õnnestub, kuivõrd välissurve on piisavalt suur. Euro tõusis dollari suhtes sujuvalt 1,5% võrra.
Neljapäeva hommikul teatasid Kreeka ajalehed, et sealses kärpekavas on avastatud tõsine puudujääk. EURUSD kukkus päeva esimesel poolel 1,2%, kuni tuli uudis, et Kreeka on jõudnud Euroopa Liidu ja IMF-i inspektoritega kokkuleppele viie aasta kärpekavades. Järgnes euro tõus 0,9%.
Jääb vaid meelde tuletada, et EURUSD tavaline ööpäevane liikumisulatus on 1% ümber ja alles kuu aja eest oli see veel ligi viiendiku võrra väiksem.
Rahaturgudel on käes suhtekorralduse kuldaeg, mis eeldab fundamentaalanalüüsi sõpradelt oskust ja valmisolekut analüüsida mitte ainult numbreid ja lauseid, vaid ka mõtteid ja kavatsusi nende taga.
Oleks ilmselt naiivne uskuda, et Euroopa Liidu tipp-poliitikutel ja keskpankuritel on lihtsalt mõte sassis, kui nad pikka aega avalikkusele Kreeka teemadel ümmargust mulli puhuvad. Pigem on mängu kaasatud sajad suhtekorraldusspetsid, kes iga sõnumit enne väljapaiskamist hoolega kaaluvad ja selle mõju hiljem sama hoolsalt analüüsivad.
Jah, aga mis on siis kõigi nende ebamääraste sõnade taga?
Sõltumatud analüütikud väidavad üsna üksmeelselt, et 1) Kreeka ei suuda oma võlgu eales tagasi maksta; 2) Kreeka peab eurotsoonist lahkuma; 3) Kreeka lahkumine eurotsoonist toob ettearvamatuid tagajärgi ja tõenäoliselt eurotsooni lagunemise.
Tahaks küll uskuda ja loota, et praegu püütakse lihtsalt võita aega, et just see vältimatu stsenaarium korralikult läbi töötada ja ette valmistada ning kaasnevaid riske natukenegi maandada püüda.
Kui keegi aga küsib, kes ja miks peaks praeguses olukorras eurot üleüldse ostma, siis – ehk kollektsionäärid ja numismaatikud oma hobi tarbeks.