2. detsember 2012 kell 10:37

Riigifirmade nõukogud tekitavad usaldamatust

Eesti riigifirmade nõukogudesse kuuluvad hästi tasustatud poliitikud on pälvinud avalikkuse pahameele. Miks nii on juhtunud?

Eesti Päevalehe andmetel on kõige kõrgemalt tasustatud Kalev Lillo ja Kalle Palling. Lisaks riigikogu liikme palkadele saavad nad tänu nõukogudes istumisele veel kopsaka tasu, mis on kõrgem kui Eesti keskmine palk.

Kehtib seaduspära, et riigifirmade poliitikud on ka erakonna suurannetajad. Annetuste pärast on kahe nimetatud poliitiku peakohal endiselt kahtlusevari, mis seab küsimärgi alla ka nende töö riigifirmas.

Lillo ja Palling said kuulsaks tänu Silvergate’le. Aga hulk nõukogudesse kuuluvatest poliitikutest on avalikkusele täiesti tundmatud. Nad on ustavad parteisõdurid, kes hoiavad madalat profiili ega väljendada oma isiklikku arvamust, mistõttu nende sõnavõtud ei veena.

Neid kutsutakse broileriteks ning nende üle heidetakse nalja, sest nimetatute tegevus on arusaamatu. Igast poliitikust ei peagi täht saama. Kõik ei saa olla otsustajad. Ometi võiks riigifirmat tüüriv poliitik mõjuda oma ala spetsialistina, et õigustada vähemalt riigipalka.

Anonüümsus on eetikakriisi sünnipaik. Nimetul ja näotul poliitikul pole moraalset pressi nii palju kui pidevas prožektorivalguses rahvasaadikul. Ent veelgi anonüümsem on see, mida riigifirmade nõukogudes tehakse. Need ettevõtted pole altid informatsiooni jagama, viidates ärisaladusele või konfidentsiaalsusele.

Samuti pole alati võimalik otseteed kasutades teada saada, milline nõukogu liige hääletas olulise otsuse poolt või vastu. Kuna riigifirmades toimuv on tume ala, annab see nõukogu liikmetele peaaegu piiramatu tegevusvabaduse.

Tagantjärgi võib vaid aimata, miks maksab näiteks Tallinna Sadam just erakondade suurtoetajale Urmas Sõõrumaa firmale mitu miljonit eurot rohkem kui pidanuks. Isegi prokuratuuri hammas ei hakka selle peale, mistõttu jääbki vaid sedastus ning elu veereb vanaviisi edasi. 

Muutusi võib esile kutsuda üüratu kahjuminumber.  Või ebaseaduslik ning laialdane laristamine. Kuid ka siis saavad nõukogu liikmed tuimalt eitada oma süüd, ehkki nemad peaksid olema riigifirma valvekoerad. Paraku pole „valvekoeradel” vastutust, sest rohkete nõukogu liikmete tõttu see hajub ning kahju makstakse lõpuks ikkagi kinni maksumaksja rahakotist.

Maksumaksja pole nendele nõukogu liikmetele mandaati andnud. Mitmed nõukogudesse kuuluvad poliitikud on valimistel kogunud vaid paarsada häält. Eesti rahvas ei peaks kinni maksma anonüümsete parteisõdurite prohmakaid.

Hetkel kuum