Politoloog: liberaalne poliitika on ebaõnnestunud

Juba mitut aastat oleme talunud usalduskriisi ning mullu algasid lõpuks protestid. Talvel streikisid kooliõpetajad ja transporditöötajad, sügisel toimusid kooliõpetajate ja tervishoiutöötajate meeleavaldused, mis kulmineerusid novembris inimeste kogunemisega Lossiplatsil, sest oli ”juba kõrini”.Ei ole mõtet siinkohal korrata neid vigu, rumalusi, valesi, petmisi ja isegi reetmisi, mis on korda pandud kehtiva poliitilise võimu ajal. Praegu üritatakse rahvast rahustada, aga arvestades sellega, et poliitilised struktuurid on alati huvitatud võimulejäämisest, on rahustaminegi vaid sellest huvist kantud. Võimulolijad on paadunud liberaalpoliitika pooldajad ja neilt ei ole loota uuendusi, jätkusuutlikku riigi poliitika edendamist ega eetilist suhtlemist. Pigem oleme teel ebaõnnestunud riigi suunas, kui me ei vali endale teisi juhte.

On aeg kaaluda akadeemikute Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni majanduspoliitilist struktuuri, mis on välja pakutud raamatus ”Miks riigid ebaõnnestuvad”. Autorid tõstatavad küsimuse, miks mõned riigid on vaesed ja mõned rikkad. Analüüs viib järeldusele, et kahtlemata on majandusel oma roll riigi jõukuses või vaesuses, aga riigi poliitistel institutsioonidel on tähtsam osa, sest need määravad, missugune majandus riigis kehtib.

Poliitiline struktuur on tegur, mis tingib jõukuse taseme. Autorid leiavad, et uuendamine ei toimi, kui puudub usk, et võimulolijad ei kasuta selle tagajärgi oma huvides. Seetõttu püsib riigi jätkusuutlikkus ja jõukus kolmel vaala: piisavalt keskendatud võim, et vältida segadusi; kaasavad võimu- ja majandusinstitutsioonid, et vältida ebastabiilsust; ja kolmandaks mõistmine, et ”imevad” institutsiooni on kahjulikud, sest  ei ajenda inimesi säästma, investeerima ja uuendama.