Leon Glikman: lõpetage teiste rahakotis sorimine

 Kuna keegi ei keela oma tulu avaldada, siis puudutab konfidentsiaalsussoov neid, kes peavad avalikustamist oma õiguste riiveks. Privaatsusõigus on iseolemise garantii, mida peetakse demokraatlikus ja indiviidi huve esiletõstvas kapitalistlikus ühiskonnas elementaarseks. Euroopa Liidu õigus peab sissetulekut üheks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga kaitstud õigusteks, mis on seotud õigusega informatsioonilisele enesemääramisele, mille sisuks on põhimõte, et üldjuhul on isiku enda otsustada, millist teavet ta lubab enda kohta edastada, samuti kindlustunnet, et tema tegemisi ei jälgita. Riigikohus on palgaandmed paigutanud eraelu kaitse alasse. Kuna õigus sissetuleku privaatsusele on põhiõigus, siis peab selle riivamiseks esinema ülekaalukas põhjus. Avalike teenistujate puhul, kes pole palgasaajad töölepinguseaduse mõttes, võib ajendiks olla maksumaksja õigus teada saada, millele kulutatakse tema raha. Euroopa Kohus on sedastanud, et sissetuleku avalikustamine peab olema tingitud väga mõjukast põhjusest: näiteks alama astme ametnike puhul ei saa avalik huvi üles kaaluda avaliku teenistuja privaatsushuvi.

Erasfääris tegutseja palga avalikustamine ei saa meile kohustusliku Euroopa õiguse järgi üldse kõne alla tulla. Ma ei näe mitte ühtegi privaatsusõiguse piiramist õigustavat põhiseaduslikku väärtust. Kadedus, uudishimu või teiste jälgimise soov pole põhiseaduslikud õigused. Neile, kes usuvad, et riigi huvid on kõrgemad indiviidi omadest, võib hüveks olla võimalus saada klassivihast läbi imbunud ligimeste kaebusi selle kohta, et keegi ei ela nende arvates vastavalt palgale, mis on ebaefektiivne, kuna kaebus eesmärgiks on pahatihti mitte riigi maksubaasi suurendamine, vaid edukama kammitsemise tung. Kui me pole kaotanud aina taanduvat lootust vabade ja enda eest vastutavate kodanike ühiskonna loomiseks, siis peaksime lähtuma isiku individuaalse vastutuse põhimõttest, kus aus privaatsusõigust hindav maksumaksja ei pea kannatama musta sissetuleku saaja pärast.

Palkade avalikustamise pooldajad on viidanud ka tööturu läbipaistvuse vajadusele, unustades, et tööleping on tavapärane võlaõiguslik tehing, kus hinnas lepitakse kokku kahepoolselt, tulenevalt töötaja vajalikkusest ja turuväärtusest. Vahetegemine jääb arusaamatuks, kuna muude  tsiviilõiguslike lepingute puhul konfidentsiaalsusküsimus ei tõstatu. Kõigi tehingute tingimuste avalikustamine tähendaks ärisaladuse elimineerimist, mis lõpetaks vaba konkurentsi ja tsiviilkäibe. Meile on sümptomaatiline kodaniku põhiõiguste kergekäeline äraandmine, mis  on avanud potentsiaali uuteks põhiõiguste rikkumisteks, mistõttu järgmiseks sihtmärgiks võib „läbipaistvuse“ ettekäändel saada näiteks pangaarvete või investeeringute lahtisalastamine. Pigem tuleks liikuda privaatsuse kaitse suunas ja kaotada tänini kehtiv diskrimineerimine sotsiaalse ja majandusliku staatuse pinnalt, mille ilminguks on see, et palgatulu ja tulumaksuga maksustatav tulu on põhjendatult salastatud, ent kus äriregistri süsteem võimaldab miskipärast avalikustada dividenditulu, mis peaks evima täpselt samasugust kaitset. Põhiseaduses pole reservatsioone, et omanikutulu on privaatsusõiguse seisukohast vähem kaitstud kui muu sissetulek.

Ja üldse, igaüks võiks tegelda oma asjadega ning lõpetada tuleks võõras taskus sorimine.