Löö oma pakkumine letti

Käes on ajalooline valik saada peremeheks neis Eestis tegutsevais firmades, mille välisomanik on Eesti turu suhtes skeptiliseks muutunud.

Eesti ettevõtjate ees on avanenud ajalooline valik saada peremeheks nendes Eestis tegutsevates ettevõtetes, mille välisomanikud on Eesti turu suhtes skeptiliseks muutunud. Äripäev usub, et Eesti ettevõtjatel ja tegevjuhtidel tasub nüüd kaaluda, kas ehk just praegu on õige aeg omanikele ostupakkumine lauale lüüa.

Mitmed välisettevõtted  on Eesti turult lahkumas või lahkunud. Reedel teatas Soome ehitusettevõte  Skanska Eestist tagasitõmbumise otsusest. Soomlaste sõnul on Eesti turg väike ja suurte kõikumistega ning konkurents väga tihe. Ülejäänud näited (Schibsted, UniCredit, E.ON, Sanoma jne)  lükkis ritta eestimaine meediaomanik Hans. H. Luik eelmisel nädalal Eesti Päevalehe erilehes „Riigimasin“ ja Äripäevas ilmunud  kolumnis. „Kas peaksime lootma, et suurfirmad eksivad ja alahindavad Eestimaa võimekust?“ küsis Luik. Küsimus on õigustatud, vastusel on kaks külge.

Perifeeria. Välisfirmad kaovad Eestist tõepoolest paljuski sellepärast, et nad ei näe siin perspektiivi. Pidev vaevlemine tagasihoidlike käivete juures neid ei huvita, sest jama on rohkem kui tulu, isegi kui Eestis asuv ettevõte on väikeses kasumis. Nad eelistavad perifeeriast välja tõmbuda. Kuid osa sellest turust, mille välisesindused ära põlgavad, võib olla Eesti ettevõtetele palju magusam. Välisfirmad müüvad pigem Eesti siseturule orienteeritud ettevõtteid, mille käibed-kasumid on suurriikidega võrreldes pisikesed, millele kulub asjatult juhtimisressurssi ja mis ei saa ka kunagi väga suureks kasvada. Eesti ettevõtja mastaabid on teised ja tema kasvuambitsioonid ei peagi olema võrreldavad rahvusvahelise kontserniga.

Ettevõtte ostmiseks on vaja motiivi, võimalust ja vahendeid.  Neljapäeval toimunud Äripäeva investeerimisfoorumil „Rahvusliku kapitali ärkamisaeg“ sõnasid Eesti ettevõtjad, et raha pakkumine on olemas. Tõsi, finantseerimine on seni liiga pankadekeskne, kuid tekkimas on ka alternatiivsed fondid, kust omakapitali kaasata,  ja ka pensionifondide investeerimisreeglid muutuvad vähem piiravaks.

Usk eesti kapitali. Teiseks, võimalus. Kristjan Rahu rääkis foorumil, kuidas ta Dalkialt Tallinna Kütte ära ostis. Ta lihtsalt pani enda sõnul konkreetse pakkumise lauale ja ütles, et võtke või jätke – pakkumine kehtib homse lõunani. Raskustesse sattunud ja tänaseks lagunenud Dalkia võttis pakkumise vastu vajadusest, mitte soovist kaugest  Eestist kasumlikumatele jahimaadele suunduda. Rahul vedas.Raidla Lejins & Norcousi partner, tehingute ja ettevõtete nõustamise valdkonna juht Sven Papp soovitabki praegu ettevõtetel samasuguseid hetki ära kasutada ja Rahu kombel konkreetseid pakkumisi teha. „Viie aasta pärast ei pruugi seda võimalust tulla,“ märkis Papp.

Lõpuks, motiiv. Kui kõik isiklikud motiivid kõrvale jätta, siis võiks üks olla usk kapitali rahvusesse ja selle missiooni. Sest kui seda ei ole, siis kuidas me oskame vastata Armin Kõomägi püstitatud küsimusele: „Kui meie siin ei domineeri, kes siis veel?“

Autor: 1185-aripaev