Äripäev nõustub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga, kelle hinnangul peaks meile kõige enam muret tegema hariduslik kihistumine kooliti. Ühelt poolt peegeldab see ühiskonna kihistumist tervikuna, teisalt näitab toimetuse arvates kohalike otsustajate soovimatust haridusküsimustega tõsiselt ja ettevaatavalt tegeleda.

Riigikogus peetud üldhariduse jätkusuutlikkuse arutelul ütles Aaviksoo, et haridusseadustiku eelseisval ümbervaatamisel tuleb lahendada keskne küsimus, kellel lasub täiel määral vastutus üldhariduse tagamise eest. Tema sõnul on tehtud selles suunas esimene hädavajalik samm ning riik on võtnud endale kohustuse pidada üleval riigigümnaasiume.

Haridusredelil allapoole vaadates peaks haridusministeerium kaaluma ühtlasi suuremat panustamist otse põhikooliharidusse. Sageli just nõrgemates omavalitsustes on oma kooli või koolide pidamine suurimaks argumendiks, mis kohalikel valimistel hääli toob. Mõni ime, et võimulolijad sellest kümne küünega kinni hoiavad. Kodulähedane põhikool on küll nii riiklik kui kohalik prioriteet, aga see ei tähenda, et iga hingevaakuvat kooli tuleb õpilastele antava hariduse kvaliteeti ohvriks tuues käigus hoida.

Oma kool on muidugi armas. Ning selge on seegi, et noorematel õpilastel ei tohi koolitee olla pikk ja vaevaline. Kindlasti oleks aga tihtipeale otstarbekas omavalitsuse piires koole ühendada või siis koguni naaberomavalitsusega koostöös piirkondlik koolivõrk ümber vaadata. Koolitee pikkus sõltub aga suuresti õpilastranspordi korraldusest, mida saab kooli pidamisest üle jääva raha eest paremaks korraldada. Koolivõrgu korrastamine loob ühtlasi eeldusi paremate õpetajate palkamiseks, kes saavad pühenduda õpetamisele ühes tervikkoolis, selmet mitme koolikese vahet pendeldada. Usutavasti teeb eesootav omavalitsuste arvu vähenemine koolivõrgu juures omad korrektiivid. Seni aga võiks volikogude ettevõtjatest liikmed oma vaatevinklist samuti rohkem kaaluda ka hariduselu küsimusi.

Samas on koolide tasemega probleeme jõukamateski omavalitustes. Osalt on seegi tingitud soovimatusest koole sulgeda, näiteks Tallinnas venekeelseid koole. Teisalt veavada vahet kindlasti suuremaks nn eliitkoolid. Ent viimaste puhul on hariduse kvaliteedi suund igati õige. Toimetuse hinnangul peaks võtma eesmärgiks püüelda selle poole, et kõigis koolides saaks igas mõttes konkurentsivõimelisemat haridust. Mitte otsida lahendusi, mis tähendaksid tippude saagimist ehk eliitkoolide allapoole vedamist. Eesti haridus peab ühtlustuma tugevuse, mitte nõrkuse suunas.

Kui minister räägib omavalitsuste tugevamast toetamisest koolivõrgu pidamisel, siis tegelikult võiks hoopis põhikoolide osas samuti põhjaliku riigistamise ette võtta. Niikuinii on hariduses tegemist lõviosas ühe ja sama maksurahaga, mida siis riik kas otse või läbi omavalitsuste jagab ja kasutab.

Autor: 1185-aripaev