Maailma rahandus kui heroiinisõltuvus

Kuid Twitter ei ole erand. Näiteks internetimängude looja Zynga, mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit, tõusis ligi 70% ja maksab üle kolme miljardi dollari. Samuti järjest kahjumit tootev internetifirma Yelp kolmekordistas möödunud aastal oma aktsiahinda ja maksab nüüd üle viie miljardi. Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad?

Asi on selles, et aktsiaturgude tõusu alus USAs ei ole mitte tööviljakuse kasv ja kaupade tootmine, vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne lõdvenemine. Enamiku inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille eestikeelne vaste võiks olla raha trükkimine õhust.

2012. aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv (FED) igakuiselt trükitava raha hulka 40 miljardilt dollarilt 85 miljardile, et hoida uppuvat paati tasakaalus ja nii-öelda tegutseda oma kodanike huvides. Sealt ongi aluse saanud näiline majandusedu ja enneolematu võimalus omanikel kahjumlike äride pealt ikkagi kasu saada. Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste vahel võrdselt. Ei ole nii, et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270 dollarit, vaid raha on läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed ei ole selle finantskeemia kasu seni tundnud, sest see on hoidnud pangandussüsteemi kokku kukkumast. Lisada võib veel, et kui eraisik trükib katteta raha, siis on see võltsimine, aga kui seda teeb riik, siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides klassikuid - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

Pangandus- ja majandussüsteemis toimuvat aitab mõista võrdlus heroiini tarvitajaga. Kui igat katteta raha trükkimist lugeda narkolaksuks, siis on mitu sarnasust. Heroiini tarvitamine kutsub esile eufooriat. Sama on praegu aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes – olles harjunud peegeldunud valgusest elama -, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine doos kvantitatiivset lõdvenemist.

Kuid nii nagu heroiini tarvitaja vajab järjest suuremaid koguseid, vajab seda ka majandus. Siin tasub vaadata tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi FED väidab, et ta püüab koguseid vähendada. Ei tasu end lasta lollitada mullu detsembris toimunud rahatrüki vähenemisest 85 miljardilt 75 miljardile kuus. See oleks sama, et kui muidu sõi tarvitaja pulbrit kümnest päevast üheksal, siis nüüd piirdub ainult seitsmega.

Kahjuks kaasnevad sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud, mille majanduslik analoogia on depressioon. Kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opioidisõltuvuse korral aga ilma valusa ärajäämanähtude etapita terveks saada pole võimalik. Sama kehtib ka majanduse kohta.

Ja isegi kui sõltuvusest vabanetakse, on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929. aasta majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle aluseks olid kõikvõimalikud panganduslikud uuendused, mis võimaldasid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist süsteemi, ei võetud sellest õppust. Selmet aktsepteerida reaalsust ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka ja uuesti sõltuvuse teed.

Kogu 20. sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsioonide ajalugu, mille otsene põhjus on alati olnud katteta raha väljalaskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Majandusteadlased Steve H. Hanke ja Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57 hüperinflatsiooni, neist 56 on olnud 20. sajandil ja üks Prantsusmaal 18. sajandil pärast revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide taga on olnud riikide soov elada üle oma võimete.