Jõukus tuleb ekspordi ja impordi vahekorda muutes

Iga eksportiv ettevõte toob Eestisse raha, mõni neist saadab selle ka kohe välja. Ekspordi arendamisel peame eelistama sektoreid, kus toodetav lisandväärtus (palgakulu, kulum ja kasum) on võimalikult suur ja mille muu kulubaas ehk toorained ja kasutatavad teenused on Eesti päritolu, st turism, põllumajandussektor koos toiduainetööstusega, metsasektor koos puidutööstusega, kohalikke maavarasid väärindavad sektorid.

Üks ekspordieuro võib anda kuni 20 SKT-eurot. Igast kodumaisest rahavahetusest saavad tulu nii selles osalevad kui ka kaudsed isikud, samuti riik maksude näol. Riigil tuleb määratleda ekspordi- ja tööstuspoliitika, need on meil aastast 2001 ja tänapäevast konteksti arvestades naeruväärsed.  Hädavajalik on teadlaste osalusel üle vaadata loodus- ja maavarade kasutamine, sest osa neist on ala- või väärkasutatud. 

Vähendame importi riigiostudel. Praegu ostame naabrite gaasi ja vedelkütuseid, mööblit, ehitusmaterjale ja muud riigihangete korras sisse, jättes SKT mõistes väärtuslikumad omamaised tootjad kõrvale. Ei saa piirata vaba kaubavahetust, aga Euroopas saab toodete ja toorainete keskkonnamõjuga arvestada. Riik võiks toodete ostmisel keskkonnamõjuga arvestamisel eeskuju näidata. Võib-olla aitaks ökoloogilise jalajälje silt ostudel Eesti riigi ostud omamaist eelistavaks muuta.Miks kütame riigiasutusi Venemaa gaasiga ja ostame Hiina toole? Oleme gaasist odavama, taastuvatest allikatest pärit pelleti-ja biokütuse tootmisel Euroopas esirinnas. Toodame asju, mille tarbimisväärtus on eksportkaubaga võrdne, aga riik neid ei osta. Riik teeb hanked hinna-, mitte väärtuspõhiselt, arvestamata ostude mõjuga SKT-le.