Ettevõtja, ära virise!

29. juuli 2014, 10:21

Eestis on tekkinud arvestatav hulk ettevõtjaid, kel pole ambitsiooni kasvada, märkab peaministri nõunik, analüütik Maris Lauri.

Paindlikkus ja kohanemisvõime on olnud Eesti ettevõtluse ja majanduse üheks oluliseks tugevuseks kogu taasiseseisvumise ajal. Kuid viimasel ajal tundub mulle järjest enam, et selle rõhutamine pole päris kohane. Jah, paiguti on ettevõtlikkust rohkesti, kuid järjest enam paistavad sõnaõigust saavad olude üle kurtjad. Minu kogemus avalikus sektoris ütleb aga, et olude üle kurtjate juttu ei taheta kuulata.

Tõesti, olud ei ole kuigi head. Aga olud on ikkagi kõvasti paremad kui 90. aastatel või 2009. Juba 2008 lõpus oli teada, et varasemad aastad ei naase, et finantskriisijärgse maailma majandus muutub ning ees ootab pikk heitlik periood, kus majanduskasv on vaevaline ning tagasilöögid tulevad kindlasti. Eesti kohta oli pikalt teada, et 2013. aastaga lõppeb üks ELi raha kasutamise periood ja sellele järgneb paari aastane kehvem aeg, mil riigil on investeeringuteks ja ehitustegevuseks raha oluliselt napimalt. Praegu tundub, et hirmuäratavalt paljud ettevõtjad pole sellest kõigest kuulnudki. Või kui nad kuulsid, ei võtnud nad mitte midagi ette. Või pole neil ideid, mida peale hakata. Ja nii kuulemegi, et olud on kehvad ja keegi peab neid parandama. See kõik ei lähe kokku sellega, mida räägitakse ettevõtlikest inimestest ja nende iseloomujoontest.

Mina määratleksin need jooned järgmiselt. Esiteks, ettevõtlikud inimesed mõtlevad teisiti. Teiseks, mitte kõik ettevõtlikud inimesed ei ole ettevõtjad. Kolmandaks, on mitmesuguseid viise ja põhjusi olla ettevõtja. Need pole uudsed tähelepanekud. Kuid mulle on selgeks saanud, et mitte kõik ettevõtjad pole ettevõtlikud. Tundub vastuoluline? Tunnistan, et mul endalgi võttis selle tõdemuse läbiseedimine tükk aega.

Mitteettevõtlikke ettevõtjaid võib tekkida teatud soodsatel tingimustel: majandusolud on head või klientide ring on kindel ja püsiv. Sellisel juhul pole vaja tegeleda asjadega, mis ettevõtlikkuse proovile panevad ehk turunduse, klientide otsimise ja positiivse rahavoo kindlustamisega. Omamoodi seltskond on veel inimesed, kes naudivad ennast ettevõtja positsioonil. Tihtipeale käitutakse kehvasti nii töötajate kui ka klientidega ning iseenese tarkus ulatub taevani. Selliselt juhitud ettevõtted ei saa kaua püsida, ja erinevalt tõeliselt ettevõtlikest inimestest ei omanda sellised ettevõtjad mitte kogemusi, vaid koguvad vaenlasi.

Kuid ettevõtlikkus võib ka väheneda ja isegi kaduda. Sellised muutused tulenevad inimese enda muutumisest: tal tekivad uued huvid, kogemused, oskused. Nii võivad muutuda ettevõtja olemise põhjused, võivad muutuda eesmärgid, ja ei saa välistada, et inimene kaotab huvi ettevõtluse vastu.

Praeguseks on Eestisse tekkinud päris arvestatav hulk ettevõtjaid, kel polegi enam ambitsiooni ega tahtmist kasvada. Algsed eesmärgid on saavutatud, järgmiseid võimalikke eesmärke ei osata või ei soovita seada, aga võib-olla ei osata neid ka realiseerida.

Võib mõista, kui pensioniikka või selle lähedale jõudnud ettevõtja soovib elu rahulikumalt võtta. Võib mõista, kui tegemist on väikese pereettevõttega, mis ongi mõeldud väikesel turul toimima. Aga mõistmisega läheb raskeks, kui edukas ja kasvupotentsiaalne ettevõte enam edasi ei lähe. Sellise ettevõtte omanik peaks andma võimaluse teistele. Kui endal ideid ei ole, siis tuleks neid küsida teistelt. Võib ka ettevõtlusest tagasi tõmbuda, kuid võib lihtsalt tegevusse kaasata ideederikkamaid inimesi. Selline käitumine oleks aus ka töötajate suhtes, sest heal töötajal on piinarikas näha, kui ettevõte enam ei arene, vaid vaikselt stagneerudes alla käib. Selge, et sellisest ettevõttest hakkavad paremad töötajad lahkuma.

Eestis on hulk ambitsioonikaid ettevõtjaid, paljud neist tegutsevad nn uutel aladel, on suhteliselt noored, paljud seavad eesmärgiks vallutada maailm. Eesti probleem on selles, et kasvutahtest jääb puudu just nõndanimetatud traditsioonilistes valdkondades.

Muidugi on keerukas kasvada kahaneva tarbijate hulgaga turul, isegi kui siin sissetulek suureneb. Jah, keeruline on liikuda naaberriikide turgudele või vahetada turvaline Soome turg mõne uue vastu. Kuid Eesti ettevõtjail pole sakslaste suure koduturu luksust, meil tuleb paratamatult vaadata kaugemale. Võib mõista, et isegi naaberriiki minek on väikeettevõtjale rohkelt tundmatusi pakkuv katsumus, kuid selle ületamiseks on mitmeid viise. Kahte olulisemat on omavaheline koostöö ja spetsialistide kasutamine. Paljud sama valdkonna ettevõtted ei tihka koostööd teha, samas on Eestis valdkondi, kus koostöö on edukas. Tasuks vaadata, kuidas on asja korraldanud näiteks puitmajade tootjad. Klastrid, liidud ja ühistud ei ole messiturismi jaoks, need peaksid olema ühise arengu jaoks.

Ilmselt on usaldamatus ja kahtlustamine see, miks koostööd ei tehta, ning muidugi kulude väärhindamine. Kuigi ollakse harjunud raamatupidamist sisse ostma, ei juleta muude valdkondade spetsialiste samamoodi palgata. Tegelikult on kõrvalpilk ettevõtte toimimisele aeg-ajalt kasulik: näeb ära probleemid, nõrgad kohad ja saab kasulikku nõu, kuidas edasi minna või kust abi otsida. Uue turu hõivamiseks võib ühte või teist spetsialisti olla vaja võib-olla mõneks kuuks, kuid sellise inimese kasutamine annab tulu aastateks.

Selle asemel, et kurta olude üle, tasuks teha ettevõtte revisjon. Leida need võimalused, kuidas kasvada, kuidas minna uutele turgudele või muutuda konkurentsivõimelisemaks. Otsida partnereid ja kaasteelisi. Majandusolud pole ideaalsed, kuid olude üle kurtmise juttu võetakse ka riigisektoris tõsisemalt, kui ettevõtjal on lähiajaloost näidata häid tulemusi ja/või tal on huvitavaid ideid, kui ettevõtja pakatab innust edasi minna ja maailma parandada.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. July 2014, 11:43
Otsi:

Ava täpsem otsing