Aastalõpu pihtimus: kolm kuradit portfelli kallal

Vaatame tõele otsa. Aastale vastu minnes oli minu portfelli väärtus kerkinud kõigi aegade tipu lähedale ning 1. jaanuaril oli mul väärtpaberikontol täpselt 279 898 ­eurot. Nüüd, detsembri eelviimase nädala alguses neid ridu kirjutades on see summa kerkinud 284 414 eurole. See teeb portfelli aastaseks tootluseks 1,61%.

Sellest viletsamat tootlust on minu portfell näidanud vaid 2008. aastal, mil olime tunnistajaks selle sajandi võimsaimale börsikrahhile, ning 2011. aastal, kui parasjagu oli aktuaalne Euroopa võlakriis, mis ähvardas pessimistlikumate asjatundjate hinnangul hukutada kogu maailma finantssüsteemi.

Portfell langes neil süngetel aastatel vastavalt 11,9% ja 10,4% võrra. Igati nigel oli minu jaoks ka 2013. aasta, mil portfell kerkis vaevaliselt 1,9%. Kõigil ülejäänud aastatel on portfelli käekäik olnud mitu korda parem. Mullugi kerkis selle väärtus pea 17% võrra.

Tänavu ma ennast finants- ega võlakriisiga välja vabandada ei saa. Vastupidi, maailma suurimad aktsiaturud löövad üha uusi rekordeid. Tallinna börs on aasta algusest kerkinud pea 11% ja S&P 500 indeks eurodes mõõdetuna 7%. Samal ajal oli inflatsioon novembris aastases võrdluses 4,2%, mis on statistikaameti andmetel kõrgeim 2012. märtsist alates.

Kasumi võtmise aasta

Seega, hõiskamiseks põhjust pole. Aga ka mitte püssi põõsasse viskamiseks. Kui olete turgudel nõnda kaua tegutsenud nagu mina, teate hästi, et investorite ootuste, lootuste ning tegelikkuse vahel ongi alailma suur ebakõla. Mäletan selgelt aastaid, mil minu vaated turgudele olid jaanuaris sinisilmselt optimistlikud, kuid aasta lõpus rehkendasin kaotusi kokku.

Tänavu oli vastupidi. Sinisilmse optimismi asemel tajusin juba mõnda aega rekordkõrgele kerkinud aktsiaturgudel kasvavaid ohte. Sündis plaan suurendada portfellis vaba raha osakaalu ja kasutada kõigi aegade tippu kerkinud turgu osa kasumi koju toomiseks.

Nõnda tõstsingi juba jaanuaris raha osakaalu senise veerandi pealt 40% peale. Müüsin kolmandiku Microsofti ja Apple’i aktsiatest, poole Berkshire Hathaway aktsiatest, kaks kolmandikku Ryanairist ning kogu Euroopa aktsiatele panustava börsil kaubeldava fondi EXSA positsiooni. Aasta edenedes müüsin maha ka neljandiku Norra lõhetootja Lerøy Seafoodi aktsiatest.

Tõenäosus sai mind kätte

Et raha osakaal on tänavu moodustanud minu portfellist ligi 40%, ei tähenda, et ülejäänu pesitseks aktsiates. 7% portfellist olen paigutanud ka Inbanki ja LHV võlakirjadesse. Seega võiks arvata, et poole portfelliga rahas ja näpuotsaga korporatiivvõlakirjades istudes polekski põhjust palju paremat tootlust loota. Sinna otsa veel üsna väikse tulupotentsiaaliga kohalike kinnisvarafondide osakud, mis koos võlakirjadega üheskoos võtavad enda alla kümnendiku kogu portfellist.

Tagatipuks on ka aktsiates olev osa portfellist hajutatud kümmekonna suurettevõtte vahel. Mis tootlust siit nii väga oodata ongi! See on aga ainult pool tõest. Kes minu tegemisi pikemat aega jälginud, teab, et raha suur osakaal portfellis on mind pea alati iseloomustanud ning see ei ole varasematel aastatel seganud oluliselt paremat tootlust teenimast.

Portfelli räsisid kolm kuradit

Tagasi vaadates on nigela aastatootluse peasüüdlasi kolm: juba mainitud aasta alguse kasumivõtt, suurima osakaaluga portfelli positsiooni Lerøy Seafoodi aktsia järsk kukkumine ning valuutakursside liikumine ebasoodsas suunas.

Alustame kasumivõtust. Nii Microsoft, Apple, Berkshire Hathaway, Ryanair kui ka EXSA kauplevad praegu kõrgema hinna juures kui aasta alguses. Kõige pikantsem on lugu USA aktsiatega. Apple’i aktsia on pärast kasumivõttu kallinenud pea 50%, Microsofti osak pea 40% ning Berkshire Hathaway osak ligi 22%. Säh sulle kasumivõttu! Tõsi, kuna müüdud sai vaid osa väärtpaberitest, sain hinnarallist siiski osaliselt osa.

Teine kurja juur on läinud aastal portfelli kenasti kosutanud Lerøy Seafood. Kui mullu kerkis väärtpaberi hind Oslo börsil enam kui 50% võrra ja see oli üks paremaid investeeringuid minu portfellis, siis tänavu on aktsia hind langenud enam kui 10% võrra. Kui lööme siia otsa Norra krooni nõrgenemise euro suhtes, saame miinuseks enam kui 17%. Olgu öeldud, et vaatamata mõningatele murekohtadele pole ma ettevõtte pikaajalise potentsiaali suhtes optimismi minetanud.

Kolmas portfelli mõjutanud tegur oli USA dollari enam kui 10% nõrgenemine euro suhtes. Need 10% võib maha lahutada minu USA dollaris kauplevatest väärtpaberitest, mis moodustavad kogu portfellist pea 20%. Samuti seisab minu portfellis olevast rahast ligi 13% dollarites, mis süvendab langust veelgi.

Ära ei saa unustada ka Norra krooni, mis on tänavu euro suhtes kaotanud ligi 7%. Trollidemaa valuutas on tubli 18% minu varandusest. Seega hea aasta on olnud eeskätt euroinvestoril ja ka kodubörsi investoritel on tänavu küllaga põhjust rahul olla.

On üksainus tõe kriteerium

Mina olen ikka öelnud, et ühe õige investori jaoks on üks ja ainus tõe kriteerium tema kontoseis pika aja jooksul. Kui mina investeerimisega omal ajal alustasin, seadsin eesmärgiks 12% tootlust aastas. Kui tänavune aasta enam suuri üllatusi kaasa ei too, jääb minu 16 tegutsemisaasta keskmiseks aastatootluseks 9,8%. Allapoole trend teeb kahtlemata murelikuks.

Seda enam, et eesmärki arvesse võttes ei ole see sugugi väike vahe. Minu investeerimiseksperimendi pikkus on 30 aastat ja paika pandud tootluseesmärgi õnnestumisel kasvaks minu 64 000 euro suurune algsumma 30 aastaga ligemale 2 miljoniks euroks. Liitintressi võlu ja valu seisneb selles, et perioodi lõpusirgel on väga oluline kaal. On karm tõde, et praeguses tempos jätkates vaatab mulle 14 aasta pärast kontolt vastu vaid veidi üle miljoni euro ehk eesmärgist pea poole vähem. Niivõrd olulised on need paar protsendipunkti aasta kohta!

Tore on küll vaadata, et S&P 500 indeksist püsib minu portfelli pikaajaline tootlus kenasti ees ning eurodes mõõdetuna on vahe suisa mäekõrgune, kuid pensionipõlves on sellest teadmisest vähe tolku. Olgu siinkohal rõhutatud, et Tallinna börsi tootlusele jääb minu portfell tuntavalt alla.

Riski juurde ei keera, aga ostunimekiri ootab

Siiski ei ole minu plaan eeltoodu valguses portfellile sedamaid riski juurde keerata. 9,8% aastas teenida on siiski parem kui mitte midagi ja riskidele ma vilistama hakata ei kavatse. Küll on mul ootel ostunimekiri aktsiatest ning mõningaid positsioone on lähiajal kavas veidi ümber mängida. Võib juhtuda, et avaneb ka juba mõne kontol oleva aktsia soodne ostuvõimalus. Praegu jälgin eriti suure huviga Lerøy ja Ryanairi ümber toimuvat.

Elu on näidanud, et lühiajaline tootlus on pahatihti vägagi petlik. Minu tegutsemisaja jooksul on olnud kuid, kus kogu portfelli väärtus on vappunud nii et seda nägu ja tuhanded eurod on haihtunud, nagu neid poleks eales olnudki, et siis jälle sama kiirelt taastuda. 16 tegutsemisaasta jooksul olen miinuses lõpetanud pea 70 kuud! Pikaajalise tootluse jaoks pole lühiajalistel kõikumistel olnud aga suurt tähtsust. Oluline on olnud meelekindlus ning suurepäraste investeerimisideede leidmine.

Jätkan nõelte otsimist

Suurepäraste aktsiate leidmist on klassikud võrrelnud heinakuhjast nõela otsimisega, mistõttu on ajalooliselt ennast väga hästi tõestanud idee omada korraga kogu heinakuhja, kus kõik nõelad korraga sees (indeksifondid). Mina kavatsen endiselt vastuvoolu ujuda ja nõelte otsimist jätkata.

See, kas tegemist on nõela või õlekõrrega, pole pahatihti lühikeses perspektiivis sugugi lihtne öelda. Lerøy aktsia on tänavu 10% kukkunud, aga viie aastaga 300% tõusnud. Mis täna võib paista õlekõrrena, see võib juba homme osutuda kullaläikega nõelaks, ja vastupidi.

Ühte on elu mulle aga õpetanud: kui usud, et oled nõela üles leidnud, ning põhjalik analüüs seda uskumist kinnitab, siis tasub sellest nõelast üldjuhul kümne küünega kinni hoida. Ka siis, kui veri on tänavatel. Vastasel juhul võib juhtuda, et pensionipõlves pole ei nõela ega õlekõrt.