investor Toomas • 28. juuni • 4 min
Jaga lugu:

Kuidas investeerida 1000 eurot?

Millise aktsiaga sõitu teha?
Millise aktsiaga sõitu teha?  Foto: TS Laevad

Esimene rahapaigutus jääb eluks ajaks meelde. Lugeja küsimuse peale hakkasin mõtlema, kuhu täna 1000 eurot kõige parem investeerida oleks.

“Olen teie lehe pikaajaline lugeja ja investeerimispisik on tänu teile tekkinud. Loomulikult olen kursis, Toomas alustas 64000 euroga ja on täna ca 300 000 peal. No kas alustuseks 1000-2000 eurot ja Eesti ettevõtete aktsiatega kauplemine on okei või on see nagu piisk meres? Tallinna Sadama aktsiate märkimise magasin maha, kas hetkel oleks mõttekas neid veel soetada?” uuris Margus.

Eesti ettevõtetega alustamine pole iseenesest sugugi paha mõte: uudised ettevõtete kohta jooksevad iga päev ise näppu ja “patrioote” on turul palju, kes saavad nõu ja jõuga abiks olla. Nüüd on küsimus selles, kas minna jahtima aktsia tõusu või dividendi.

1000 eurot pole sugugi väike raha: selle eest saab tänase hinna järgi enam kui 500 Tallinna Sadama aktsiat. Kui on soov dividende teenida, siis teeks see aastas ligikaudu 60 eurot. Muidugi juhul, kui peab paika jutt, et Sadamast tuleb vähemalt järgmisel kahel aastal 11,5 senti dividendi aktsia kohta.

Dividendi puhul on alustava investori jaoks kõige hullem see, et väikeste investeeritud summade pealt laekuvad vaid sendid ning need kuluvad pangas kontohaldustasudeks nagu hundi kurku. Eriti kui aktsia on selline, millelt pole Apple'i-sugust kasvu loota.

Mul on portfellis teine seesugune Apranga: sai ta soetatud ajal, kui oli selge, et turg reageerib Vene-hirmule üle. Tegu on viisaka dividendimaksjaga ning minu ostuhinda arvestades on sealt laekuv dividend tugevam kui Tallinna Sadamal. Rõõmu vähendab ainult aktsia allakäiguspiraal.

Tõusuaktsiaid siiski leiab

Balti turult leiab hulga näiteid aktsiatest, mille väärtus võib vaid aastaga kahekordistuda. Sellega said mullu hakkama näiteks PRFoods ja Harju Elekter. Esimene tänu laienemisele, teine PKC aktsiate eest saadud lisaraha tõttu. Tänavu on üsna head minekut näidanud Silvano Fashion Groupi aktsia, aga siin tuleb silmas pidada, et selle taga on võimsad dividendiuudised, mitte ettevõtte enda kasv.

Vastupidised näiteid pole ka vaja kaugelt otsida: kümnendiku oma hinnast on pidanud maha jätma Nordecon, Arco Vara; Tallink kukkus, kui kevadel sai selgeks, et uut strateegilist investorit ei ole ega tule, Baltikast pole mõtet rääkidagi.

Kehtib kuldreegel: mineviku tootlus ei taga tuleviku tootlust. PRFoods ei suuda end igal aastal duubeldada. Kes selle ettevõtte oma portfelli valib – ja mis seal salata, olen ka ise seda aktsiat korduvalt kaalunud – peab vaatama ettevõtte kala-asju ja mõtlema, kuhu, kellele ja millise hinnaga PRFoods olemasolevate vahenditega seda kala müüa suudab. Dividendi ta ei maksa, nii et investorina pean mõtlema: kas see aktsia omal jõul tõuseb? Kui palju? Viis protsenti aastas, kümme? Aga kui häid uudiseid ei tule järgneva kolme aasta jooksul, kas siis need ligi 1300 tänase turuhinnaga saadud aktsiat tiksuvad mu kontol tühja?

Balti turul pole miski niisama lihtsalt ennustatav. Kui mõne USA suurettevõtte puhul on selge: kui aktsia kaupleb täiesti teenimatult allpool õiglast hinda või lausa raamatupidamislikku väärtust, siis küll varsti tootlusnäljas fondid selle üles leiavad ja üles ostavad. Eesti ja laiemalt Balti turul niimoodi pole. Vaatad P/E (hinna ja kasumi) suhet – ilus. Vaatad ettevõtet – töötab. Vaatad, et ettevõte kaupleb alla raamatupidamislikku väärtust. Ostad. Ja siis võib juhtuda selline lugu nagu minul Tallinkiga, kus aktsia hind oleks justkui raudnaelaga aastateks Tallinna börsi seina külge kinnitatud.

Ma olen püüdnud oma portfelli nõnda tasakaalustada, et sealt leiab nii selliseid aktsiaid, mis ise oma jõul kasvada suudavad – eelkõige USA tehnoloogiasektor – kui ka hoiuse tüüpi instrumente, nagu Tallinna Sadam, kinnisvaraettevõtted ja võlakirjad. Muidugi võib optimist õhtuti aktsiagraafikuid vaadates mõelda, et juhtub mõni ime: Tallinna Sadam kahekordistab käivet, Aprangast saab Euroopa parim rõivamüüja, Tallink hakkab dividendi tõstma. Kuid nende lootuste peale oma portfelli ehitada ei saa. Iga väärtpaber võib hajutatud aktsiaportfellis täita erinevat eesmärki, kuid kokkuvõttes on oluline, et orkester lõpuks ikka kokku mängiks ja aitaks saavutada kogu portfellil seatud pikaajalist eesmärki.

Investeerida tasub igal juhul. Seda tehes tuleb aga esimese asjana paika panna ajahorisont ning investeerimispõhimõtted, millest pikaajaliselt igas turuolukorras juhinduda. Mina seadsin alustades ajahorisondiks 30 aastat ja tootluse eesmärgiks 12% aastas. Need kaks valikut aitasid üsna oluliselt kujundada esimest ja edasist väärtpaberite valikut.

Häid investeerimispõhimõtteid aitavad alustaval investoril paika seada näiteks Seppo Saario ja Benjamin Grahami raamatud.

Kindlasti maksaks paika panna oma riskivalmidus ning teha selgelt vahet investeerimisel ja spekuleerimisel. Kui näed, et investeerimistees vett ei pea, mine aktsiast välja ja võta uus. Pikajaalise investeerimisteesi paikapidavuse hindamisel ei maksa aga teha rutakaid järeldusi.

Minu portfell on aja jooksul tundmatuseni muutunud ja kogu mu teekond on täis rumalaid otsuseid. Aga üks on kindel: mitte midagi teha on pikas plaanis ohtlikum kui panna raha keskpärasesse aktsiasse. Ükski maine vägi peale investeerimise poleks suutnud minu seemneraha 16 aastaga neljakordistada.

 

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt