Maksuerisust õigustab vaid majanduskasvu toetamine

Maksuerisusi võiks nimelt kehtestada siis, kui need soodustavad otseselt majanduskasvu ja tõstavad Eesti konkurentsivõimet. Igal muul juhul tuleks nendest hoiduda.

Meile ei meeldi maksuerisused sellepärast, et üks erand tekitab tavaliselt järgmise, see järgmise, ja nii edasi, kuni lõpuks on maksuseadused meetripaksused ja kõik huvigrupid püüavad midagi endale välja kaubelda. Kui lapsed saavad, miks pensionärid ei peaks saama? Kui elektriautod saavad, miks tuuleenergia tootjad ei peaks saama? Kui piimatootjad saavad, miks seakasvatajad ei peaks saama? See tekisikutamine ei lõppe iialgi. Kusjuures asja teeb hullemaks see, et poliitikute mõjuvõimuga kauplemise võimalused kasvavad samal ajal hüppeliselt.

Ainuke mõte maksuerisusi kaaluda oleks see, kui on võimalus see tekk - mida kõik kangesti sikutada tahavad - hoopis kõigile suuremaks teha. Ehk siis, kui kehtib vana hea "tõusuvesi tõstab kõiki paate" põhimõte.

Ega me ei ela üksikul saarel. Me konkureerime naabritega välinsinvestorite, töötajate, tarbijate pärast. Konkurendid ei maga, isegi kui meie tukume. Kui Läti ja Leedu julged sammud õnnestuvad, siis peaksime nende ideed kiirelt järele tegema või ise veel midagi paremat välja mõtlema.

Selles on peaministril õigus, et maksuerisus ei pea kehtima lihtsalt sellepärast, et see on kunagi kehtestatud. Õigluse huvides võikski siin tuua välja ajalehtede käibemaksuerisuse, mis on 9%. Kui valitsus omal ajal seda tõsta tahtis, rääkisid ajalehed regionaalpoliitikast ja muretsesid maainimeste informeerituse pärast. Interneti ja digitellimuste tulekuga on inimeste sõltuvus paberlehest aga kahanenud (netis maksuerandid nagunii ei kehti) ja nii ka erisuse mõju.

Ajad on edasi läinud. Lähme meie ka.