Eesti vajab uut konkurentsieelist

Eile selgus, et palgad Eestis jätkasid kiiret kasvu ning kerkisid kolmandas kvartalis 7% võrra. Ehkki osalt palgalisa rõõmustab, on kiire palgakasv praegustel tingimustel ettevõtjaile kahjulik.

Praeguse palgakasvu hea uudis on see, et kasvu nii-öelda sisu ehk tegelik tempo võib olla veidi madalam, sest kiiresse kasvu panustasid enim toitlustus- ja majutussektor, kus sissetulek kasvas 17% võrra. Need valdkonnad on olnud aastaid tuntud kui tööjõudu ja käivet varjavad, ümbrikupalka maksvad ning riiki maksudest ilma jätvad.

Näiteks on maksuameti kontrollid näidanud, kuidas viiendik valdkonnas töötavaid on n-ö ajutised ning järelevalve käigus vaadeldud ettevõtete käive on mitmekordistunud. Sektorite panus kasvu viimases kvartalis viitab, et maksuameti tööga on palgad ümbrikust välja tulnud ja sektori ettevõtted konkureerivad nüüd ausamatel alustel.

Sellega head uudised aga lõpevad. Kuigi sisetarbimine on majandusele kiiduväärt tugi ajal, kui eksport ja investeeringud panustavad tagasihoidlikult, on praegustes tingimustes tegemist lühiajalise rõõmuga – ettevõtete käive ja majandus peaaegu ei kasva, hinnatõusu pole ja investeeringud on viimase kahe kümnendi põhjas.

Kui siinsed tootjad välisturgudele rohkem müüma ei hakka või investeeringuid madalseisust välja ei võitle, aeglustub ka sissetuleku kasv. Seda enam, mille arvel ettevõtja palgalisa võimaldab.

Kui enne buumi tuli lisa Eesti Panga andmetel ettevõtteile avatud laenukraanide voogudest, siis praegu kasumi arvel. See lööb lisaks majanduse mootorile ehk väikefirmadele ka nii-öelda elevante, kellest sõltub läbilöök rahvusvahelisel turul.

Näiteks eile avaldatud Eesti Edukamate Ettevõtete TOP 100 aluseks olnud poole tuhande suurema firma kasum paisus mullu alla 5%, samas Krediidiinfo andmeil ettevõtluses keskmiselt 6% võrra. Suurfirmade koondkäive tammus samuti paigal aasta varasemal tasemel.

Investeeringute meelitamisel aga mängivad asjaolud praegu meie vastu, sest konkureerime lähiriikidega nii võimalike tootmiste kui ka töökäte pärast. Vaadates näiteks tööjõu ühikukulu ehk üht konkurentsivõime näitajat, edestame sellega küll Rootsit ja Soomet, kuid jääme Lätile ja Leedule vastavalt kümnendiku ja kolmandiku võrra alla.

Tunnitasusid kõrvutades on käärid suuremadki – Lätile jääme töötlevas tööstuses alla poolega, Leedule veelgi enamaga.

Eestis sekundeerib nõrgemale konkurentsi­võimele ka tõsiasi, et mitu sektorit ning piirkonda kannatavad tööjõupuuduse all. Kui ühelt poolt surub see üles palganumbreid, siis teisalt paneb pikalt mõtlema ja alternatiive kaaluma kasvukohta otsiva raha omaniku, sest uute töökohtade loomine on raskendatud. See tähendab aga surnud ringi ka näiteks kohalikule omavalitsusele, sest uute ametite lisandumiseta pole võimalik väheneva ja vananeva elanikkonnaga rohkem maksutulu koguda. Elanikkond aga väheneb peale pealinna, Tartu ja Maardu kõikjal.