EASi tühi töö ja vaimunärimine

Kuigi see tegevus ei leia mõistmist ei ettevõtjate, turundusgurude ega laia avalikkuse silmis, algatab sihtasutus aina uusi brändiotsingu etappe, põletades maksumaksja raha.

Eesti brändingu vastne faas on uus tase EASi asendustegevuste reas, millele lõppu tulevat ei paista. Äripäev on EASi leidlikkust oma arvukate töötajate sissetuleku tagamisel juhtkirjades nahutanud üksjagu. Aga EAS on üks kirjeldamatult visa elukas: kui avalikul pahameelel peakski õnnestuma üks pea maha raiuda, kasvab kohe vähemasti kaks uut asemele. Enda olemasolu õigustuseks on sihtasutus aja jooksul leiutanud kärarikkaid reklaamikampaaniad ja laiendanud nõustamisteenuste pakkumist, haakides nõustamiseteenuse toetuste jagamise külge. Eesti märgi otsimine on aga vahest sihitu sahmerdamise kõige ilmekam näide.

Milleks seda ikkagi vaja on? Küsimusel, milleks seda Eesti brändi üldse vaja on, ei ole Äripäeva meelest ühtegi mõistlikku vastust. Vaevalt leidub ettevõtjat, kes lähtuks uusi eksportturge otsides riigi brändingust. Oskab keegi kohemaid peast öelda, mis on Soome, Rootsi või Saksamaa bränd? Ka turist ei võrdle järgmist reisisihtkohta valides mitte eri riikide brände, vaevalt see kellelgi üleüldse pähegi tuleb. Kogu see Eesti märgi otsimine on üks tühi töö ja vaimunärimine.

Kui leidub ettevõtjaid, kelle meelest Eesti märk on oluline ja aitab neid nende plaanide elluviimisel, siis võiksid nad seljad kokku panna ja selle väljatöötamise eest ise maksta. Valmidusest seda teha, tõsi, pole kuulda olnud mitte kõige vähematki. Maksumaksja raha kulutamine millegi peale, millest ta ise kasu ei saa, tuleb lõpetada. Või oskab keegi öelda, kui palju tõi Eestile reaalset, mõõdetavat kasu omaaegne kurikuulus Welcome to Estonia, mida ei naeruvääristatud kindlasti mitte vähem kui EASi praeguseid ponnistusi?

Üht-teist on EAS aja jooksul siiski õppinud. Näiteks hollandlasest turundaja Peter Kentie, kes pakkus välja lihtsa, lööva ja iga vähegi ärksa inimese fantaasiat tööle paneva kampaania, on vähemasti kaudselt uue, teerajaja-kontseptsiooni loomisse kaasatud. Õigemini, parasjagu oodatakse, et ta annaks oma lahenduse tasuta EASi kasutusse, et vastne disainimeeskond saaks seda omatahtsi kasutada. Mis Kentie särtsakast esitusest EASi käe all järele võiks jääda, on esialgu vastuseta küsimus.

Teise positiivse aspektina võib esile tuua, et meeskonda on seekord kaasatud hulk oma valdkonna tipptegijaid. Küsimus, milleks seda kõike ikkagi vaja on, on endiselt veenva vastuseta.

Ja mis on EASi roll Eesti majanduse arengus?

Laiemas plaanis võiks EAS mõelda, mis on selle organisatsiooni jalajälg Eesti majanduses ja üleüldse avalikus ruumis. Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi on kirjutanud, et EAS on Eesti äriliidrid ära rikkunud toetustega, mis toimetuse meelest on saatanast niigi.

Toetuste jagamise pooltargumendina on alati ette toodud, et kui juba Euroopa Liit meile raha on eraldanud, oleks rumalus see kasutamata jätta. Eesti õhuvägi aga teatas näiteks hiljuti, et ei soovi USA poolt kingitusena pakutud transpordilennukeid – pole küllalt ökonoomsed.

Lõppude lõpuks on EASi jagatav Euroopa maksumaksja raha samuti meie endi raha nagu Eestigi maksumaksja oma. Pole tarvis seda põletada lihtsalt selle pärast, et on võimalik kasutada.