Silmaklappidega riik

Statistikaameti esialgse hinnangu järgi aeglustus Eesti majanduskasv teises kvartalis erakordselt niruks: see oli 0,6 protsenti aastases võrdluses. Peaminister Taavi Rõivas nentis, et selline kasv on alla ootuste, ning süüdistas kiduras kasvus väliskeskkonda, eelkõige Venemaa majanduse kehva seisu.

Äripäeva meelest oleks Taavi Rõivase valitsusel ammugi aeg mõista enese rolli majanduse närus kasvus, käed taskust välja kaevata ja käised üles käärida. Oleme sellest kirjutanud korduvalt, ent valitsuse ja peaministri rahulolu iseendaga pole vähenenud, pigem on mugavustsoon järjest süvenenud ning noorepoolsele peaministrile hakkab enesekiituse sammal selga kasvama.

Reformierakonna juhitava valitsuse ja eriti peaministri soovimatus tunnistada, et majandusseisak on Eesti teravaim mure, on muutunud üheks kasvu oluliseks takistajaks. Sedasorti riigijuhtimine meenutab silmaklappidega hobust pargitud treileris: hobune raputab uhkesti lakka ja pruuskab tähtsalt, kujutades ette, et kappab kiiresti ja mõnusalt, tegelikult aga seisab ta koos treileriga lihtsalt paigal. Ebaadekvaatne enesehinnang ja probleemide eitamine välistab vastutuse võtmise, vastutuse võtmisest keeldumine aga välistab igasuguse proaktiivse suhtumine ja reformide vajaduse tunnistamise.

Mugavustsoonis vastutust ei võeta

Ettekujutus, et kui meie naabritel hakkab paremini minema, siis saab hoo sisse ka meie majandus, on kahtlemata mugav, aga kahjuks ekslik. 

Muidugi ei eksisteeri ühegi riigi majandus vaakumis. Ometi on pisitasa kasvama hakanud enamik meie lähimaid naabreid, Läti ja Leedu, Rootsi – koguni Soome, kus mured on viimasel ajal olnud teravad, aga nendega on juletud ka aktiivselt rinda pista. Meie paistame äkki kuidagi iseäranis kehvakesed.

Valitsusele see muret ei tee, sest maksud laekuvad hästi, tööhõivega on seis hea ning raha, mida mitmesuguste toetustena küll turu solkimiseks (nt töökohtade loomise toetus Ida-Virus) või niisama lennukilt külvamise korras (nt lapseraha suurendamine) laiali jagada, paistab jaguvat. Samas on mitme sektori ettevõtjaid tabanud olulised maksutõusud (majutusasutused, alkoholitootjad), vastu saadud imetilluke sotsiaalmaksulangetus aga ränka töökätepuudust leevendada ei aita.Küsimusele, miks pole peaminister Andrus Ansipi ajast korratud riigi korras rahanduse mantra meie majandusele elu sisse puhunud, pole Stenbockist mõistlikku vastust oodata.

Reformid on suunatud maksukogumisele, mitte majanduskasvule

Tõsi, majanduskasv ei ole midagi, mis sünnib valitsuse sõrmenipsust. Ühegi riigi valitsus ei saa majandust ise kasvama panna – küll aga saab ta luua majanduskasvu tingimused. See lihtne tõsiasi paistab olevat täiesti meelest läinud. Praeguse valitsuse reformid on olnud suunatud paremale maksukogumisele (1000euroste arvete deklareerimine, töötajate register jne), aga pole ümber kujundanud maksupoliitikat ega loonud majanduskasvu eeldusi.

Oleme juhtkirjades välja pakkunud konkreetseid lahendusi: alates sotsiaalmaksulae kehtestamisest või jõulisemast sotsiaalmaksulangetusest ja riigifirmade börsileviimisest kuni riigilaenu kaalumiseni majanduse elavdamise eesmärgil, rääkimata võõrtööjõu sissetoomisest paljude sektorite ägeda töökätepuuduse leevendamiseks.

Silmaklappidega hobune paigal seisvas treileris aga pruuskab omaette, et rahandus on meil korras ning kõik, mis vaja, on tehtud. Hästi pealegi.