Kaljulaidi kõrged kingad

Ootamatult ja nn tagaukse kaudu presidendiks tulnud Kersti Kaljulaid on esimeste ametikuude jooksul näidanud, et ta on kõike muud kui portselankuju kaminasimsil. Ta kujundab oma rolli presidendiametis pühendunud moel ja Eesti varasematest presidentidest mitmeti eristudes: ta ei püüa astuda ei Toomas Hendrik Ilvese kingadesse ega säti oma õlgadele Lennart Meri mantlit.

Äripäeva hinnangul näitab esimene aastapäevakõne Kaljulaidu täpse sõnastaja ja keskendunud kõnelejana, kes lihvib on sõnumid täpseks ja viib need pärale. Kõne sünnib nimelt alati pidamises ning kui tahes hea tekst jõuab päriselt publikuni vaid siis, kui tekst väljendab esitaja mõtteid ja esitaja suudab teksti elusalt ette kanda. Lihtsaks lihvitud tekst ja elus esitus lubavad kõne kindlasti õnnestumiste poolele paigutada – ootused Kaljulaidi edasiste kõnede suhtes on igatahes suured, latt on kõrgele asetatud.

Võib arutleda selle üle, kas töösuhete muutumine on see kõige tähtsam asi majanduses, mis peaks märgitsema viimast aastat: Äripäeva lugeja võis ehk oodata näiteks kandvat majanduskasvuideed või üleüldse konkreetsemat Eesti-põhist majandusteemat täpsemas fookuses. Teisalt on siiski mõistetav, miks Kaljulaid valis töösuhted – presidendi kõne on mõeldud kõnetama igat Eesti inimest ning töösuhete muutunud iseloomu sõnastamine suudab seda kindlasti.

Palju kõneainet on juba pakkunud ka noorte, nn lumehelbekeste põlvkonna arvustamine, nagu seda suuremalt jaolt tõlgendati. Tähelepanuta jäi, et Kaljulaid mitte ei kritiseerinud noori, vaid sedastas nende hoiakuid, ning kutsus üles Eestit jääma siit lendu läinud inimestele alati turvaliseks maandumisplatsiks jääma – ning kohanduma pensioni-, kindlustuse ja muid riiklikke turvasüsteeme ajaomaste eluviisidega.

Tähelepanuväärne oli konkreetne pöördumine ettevõtjate poole lausa ülesandepüstituse vormis: teie olete need, kes võivad luua vinge pealisehituse riigi rajatud e-residentsuse võimalusele. Riik võib pakkuda küll bürokraatia järjepidevat vähendamist, aga teenuseid e-residentsuse aluspõhjale saavad rajada vaid ettevõtted. See on tõsi ja eeldatavasti on hulk IT-ettevõtjaid sellest väljakutsest juba kinni haaranud.

Maailmavaateliselt positsioneeris Kaljulaid end liberaalse konservatiivina (nagu ta on end ise ka varem nimetanud) ühelt poolt ja avatud vaimuga eurooplasena teiselt poolt: leides, et eestlaseks võivad saada kõik, kes õpivad meie keelt ning tunnistavad Eesti väärtusi ja kombeid. Tänu uudisliitsõnale „komberuum“ said kombed vastukajades keelest ja kultuurist suurema tähelepanu, tekitades ootuse selle sõna täpsema määratluse järele. Tulema ei pea see määratlus aga mitte tingimata Kaljulaiult: arutlema ärgitamine ongi parem kui valmislahenduste väljapakkumine.

Hämmastavalt vähe oli juttu välispoliitikast, eriti arvestades, et maailmas toimuv mõjutab Eestit vahetumalt ja valusamalt kui eales varem. Ent veendumus, et Eesti suudab tema ees seisvatele väljakutsetele väärikalt vastata, moodustas kõne nähtamatu baasi, mis kandis kogu selle peale ehitatud arutelu. Enesekindlus ja eneseusk võiksidki olla peatselt sajandat sünnipäeva tähistava, taasiseseisvununa veerandsaja-aastase riigi pärisosa.