Puhka rahus, IRL!

 

Ent IRLi allakäiku on jõuliselt määratlenud ka poliitiline konstellatsioon, milles ta on pidanud toimima. EKRE osutumine salongikõlblikuks parlamendierakonnaks ning vastne toetuse tõus koguni sotsiaaldemokraatidest mööda ning teiselt poolt Vabaerakonna olemasolu tähendavad ränka rebimist ühe ja selle sama paremkonservatiivselt meelestatud valija pärast. Ent paremkonservatiivide tiival laiutab tegelikult juba ammugi ka Reformierakond, mis võttis 2007 IRLil leiva käest pronkssõduri teisaldamisega. 

Massipartei positsiooni oli Reformierakond sisse võtnud juba palju varem, hüljates ettevõtjate erakonna maine ja veendumused, 2007 alates aga jäi rahvuslus ja konservatism samuti suuresti oravate etendada ja IRLile pigem tühjad pihud. Ettevõtja poolele asuda ei näinud IRL motivatsiooni, sest neid on ühiskonnas vähe, hääled tulid kergemini populismiga.

Iva või Seeder?

Ühe partei kadumine areenilt on kahetsetav selles mõttes, et mitmekesisus ja valikuvõimalus on alati parem kui selle puudumine. Teisalt on aga paremtsentri korrastumine Eesti poliitmaastikul paratamatu nähtus. Nagu hoiatab täna ilmuvad intervjuus kunagise Res Publica asutajaliige, tänane suhtekorraldaja Andreas Kaju, võib IRLi suurimaks komistuskiviks kujuneda soov olla ekrem kui EKRE. Sellele kiusatusele annaks eeldatavasti järele Helir-Valdor Seedri käe alla sattuv IRL. Mõnevõrra euroopalikuma, avatuma ja kaasaegsema ilme võiks IRL ehk ajutiselt omandada Kaia Ivaga. 

Ent ükski eksistentsiaalne küsimus ei lahene automaatselt juhivahetusega. Maailmavaade võib kõlada küll vanamoodsalt, ent valijad ei kipu selle täielikku puudumist siiski andeks andma. IRLi toetuse äsjane langemine alla valimiskünnise on selle ilmne tõestus. Uusi tegijaid, kes võiksid erakonnale uue hingamise anda, on sellises seisus Sisyphose tänamatu töö. Tõsi, IRL on varemgi teinud parema valimistulemuse, kui arvamusküsitlused lubaksid eeldada. Ka on tõsi see, et IRLis on ikkagi veel alles nii mõnigi tegija, keda teised erakonnad meelsasti oma rüppe võtaksid. Samas on hulk neist, kes korraks IRLis eredalt sähvatasid, juba jalad selga võtnud ja Reformierakonda pagenud. Määndumine on jõudnud niigi pehme selgrooni. See sant enam jalgu alla ei võta. IRLi allakäigu anatoomia on õpetlik ja kurb – seda klounigrimmi, mis aastate jooksul näo peale mätsitud, on maha pesta samahästi kui võimatu.