Palgatõus ees, hinnatõus järel

Palgaootuse uuring näitab, et senisele tasemele numbrid pidama ei jää. Kuigi palgaootus on nagu kinnisvara müügile paneku hind, kus on sees kõvasti kauplemisruumi, annab selle võrdlus aastataguse aja ootusega realistliku pildi ja see paneb ettevõtja ohkama – oodatakse 8% suurust palgatõusu.

Palgatõusu purki tagasi suruda ei õnnestu ja nii tuleb ettevõtjatel vee peale jäämiseks see arvutuste aluseks võtta.

Palgaootusega sarnases tempos palga kasvamine on viimastel aastatel kahandanud ettevõtjate kasumit ja seega ka äriga tegelemise motivatsiooni. Võimule tulnud vasakpoolne valitsus pole samuti ettevõtjaid pärikarva silitanud. Aasta alguses kahe aasta konkurentsitult väikseim palgatõusu number võib aga jääda ajutiseks lohuks graafikus, sest põhjused, mis palku ülespoole krutivad, pole kuhugi kadunud. 

Esiteks muidugi töökäte puudus. Väiksema palga pakkujad on töötajate leidmisega püsti hädas ja ega oskustöötajaid ja spetsialistegi kuskil virnas vedele. Headele töötajatele palga maksmine, olgu või järjest suurema, on paljudel juhtudel ikkagi odavam kui uute leidmine ja väljaõpetamine. 

Töötajate puudus komplektis kõrgete tööjõumaksudega on sundinud ühtesid ettevõtteid kontoreid avama väljaspool Eestit, nagu seda on teinud IT-firmad Nortal ja Helmes. Teised on toonud töötajaid sisse väljastpoolt Eestit, nii et väljastpoolt Euroopa Liitu töötajate Eestisse toomise limiit täitub juba mitmendat aastat keset suve. 

Ja seda isegi hoolimata skeemidest, millega on selliseid töötajaid Poola kaudu sisse smugeldatud. Töötus on kahanenud hoolimata sellest, et 55 000st töövõime reformi alla kuuluvast inimesest osa suunatakse aktiivsete tööotsijate hulka.

Teiseks on ellu ärganud inflatsioon ja kasvavate hindadega võidu jooksmine lükkab ka palgatõusule hoogu juurde. Altpoolt lükkab palgataset ülespoole miinimumpalga tõus, sest ühtede palga kasv liigutab astme võrra edasi terve ettevõtte palgavõrgustikku.

Valitsuse tulumaksuvaba miinimumi tõus jätab küll kõige madalama palgaga inimestele rohkem raha kätte ja võtab selle sektori tööandjatelt korraks palgasurvet maha, aga aktsiistõusud, limonaadimaks ja kas või Elektrilevi püsitasu kehtestamine korjab paljude inimeste taskust osa soodustusest riigi kätte tagasi. Kes ettevõtjatest saab, kannab palgatõusu üle hindadesse, konkureerides riigiga sellesama lisanduva palgaraha peale, aga ka inimeste säästud pankades ulatuvad miljarditesse ja kasvavad järjest. 

Seda, et tööstused töötajatele odavamat alternatiivi otsivad, saab välja lugeda ka kasvanud investeeringutest, mis hoonete kõrval läksid suures osas masinatesse-seadmetesse.

Riigi ehitusplaanid lisavad palgatõusule veelgi hagu alla. Siin ei jää üle muud kui nõustuda Eesti Panga juhi Ardo Hanssoni hoiatusega, et avaliku sektori suuremahulised investeeringud ehitusse põhjustaksid niigi kiirelt kasvava ehitussektori ülekuumenemist ja takistaksid tööjõu ümberpaiknemist tootlikumatesse ettevõtetesse ja tegevusaladele.