Katuseraha soosib korruptsiooni ja tuleks kaotada

Katuseraha jagamise võiks südamerahus ära lõpetada. Ükski lasteaed, kool ega kirik ei jääks selle pärast ehitamata, ükski huviala populariseerimata, ükski raamat kirjutamata. Küll aga oleks vähem iga-aastast sihitut jauramist ja ehedat korruptsiooni, mida katuseraha jagamise süsteem soosib.

Sisuliselt on katuseraha ikkagi altkäemaksu andmise võimalus. Alati ei jõua avalikkuse ette need tagamaad, mis on olnud katuseraha saamise eeldus: kas selles või teises erakonnas kandideerimine, mõnele erakonnale meelepärase otsuse toetamine kohaliku võimu tagamisel või ka näiteks hääle andmine selle või teise poliitilise jõu poolt.
Iga rahvatantsuringi ringi juht ei lähe ajakirjandusse kaebama, missuguse lubaduse ta selle nimel andis, et võida edasi tegeleda sellega, mida ta oskab ja armastab. Kuigi võiks.
Ent piisab kas või avalikkuse ette jõudnud üksikutest juhtumitest, et kogu süsteem kahtluse alla panna. Süsteemi endasse on korruptsioonivõimalus sisse ehitatud, ja juba see üksi on põhjus katuserahast loobuda – või seda siis radikaalselt reformida. Vabaerakonna senised reformikatsed pole vilja kandnud ja EVA ise on rõõmsasti ikka raha edasi jaganud.

Jah, kindlasti jaotab osa riigikogulasi katuseraha ka südametunnistuse järgi ja maailmavaate põhjal. Kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa. Jah, osalt on katuseraha jagamine opositsioonierakondade võimalus maksumaksja raha jagamisel kaasa rääkida – jäme ots on niikuinii võimuerakondade käes. Ent kas see, on ikka hea põhjendus – suured teevad, meie tahame ka? Riigieelarvelised eraldised võivad samuti lõhnata parteipoliitiliselt, ent natuke rohkem analüüsi enne otsuse tegemist eeldavad nad igatahes. Päris kindlasti on nad aga suurema avaliku tähelepanu all.

Tänuvõla tekitamine

Katuseraha ümmarguselt kuus miljonit on seevastu kogu suure potiga võrreldes ikkagi peenraha, mille kasutamise üle ka ajakirjandus detailset valvet ei pea ja mille üle pikalt kakelda ei viitsita. Kuna riigieelarvega võrreldes on tegu suhteliselt väikeste summadega, siis lõpebki iga-aastane pahameelaine sumbumisega, et järgmisel ringil samade argumentidega pihta hakata.

Kui Keskerakond puistab katuseraha eelkõige Tallinna, kus võimu on kõige rohkem ja häältebaas kõige suurem, siis on ei pea tingimata pahatahtlikult vaatama, et näha muu hulgas ettevalmistumist järgmisteks valimisteks, seda siis maksumaksja raha eest. Kui sotsiaaldemokraadid annavad katuseraha omaenda partei liikmele raamatu kirjastamiseks, siis mis see on, kui see korruptsiooni ei ole? Näiteid jagub igast voorust süle ja seljaga.
Mis tahes parteiliselt jagatud raha tähendab ikkagi parteilise tänuvõla tekitamist. Mil moel katuseraha andmise tasutakse või mil moel selle tasumist sisse nõutakse, jääb avalikkuse silmale tihtipeale varjatuks. Summad, mis ühele seltsile, ühingule või pisiliidule on tihtipeale elulise tähtsusega, ei peaks kandma parteilist märki ega konkreetse parteisaadiku nimesilti toetuse küljes.

Kui mõnel saadikul on kange tahtmine mõnda fondi, seltsingut või kodanikuliikumist tingimata oma nime alt toetada, siis on kõige loogilisem seda teha ikkagi oma, mitte maksumaksja rahaga. Lähenevad jõulud on igasuguse annetamise tippaeg, hakake aga kohe lahkesti pihta.