Katuseraha soosib korruptsiooni ja tuleks kaotada

Katuseraha jagamise võiks südamerahus ära lõpetada. Ükski lasteaed, kool ega kirik ei jääks selle pärast ehitamata, ükski huviala populariseerimata, ükski raamat kirjutamata. Küll aga oleks vähem iga-aastast sihitut jauramist ja ehedat korruptsiooni, mida katuseraha jagamise süsteem soosib.

Sisuliselt on katuseraha ikkagi altkäemaksu andmise võimalus. Alati ei jõua avalikkuse ette need tagamaad, mis on olnud katuseraha saamise eeldus: kas selles või teises erakonnas kandideerimine, mõnele erakonnale meelepärase otsuse toetamine kohaliku võimu tagamisel või ka näiteks hääle andmine selle või teise poliitilise jõu poolt.Iga rahvatantsuringi ringi juht ei lähe ajakirjandusse kaebama, missuguse lubaduse ta selle nimel andis, et võida edasi tegeleda sellega, mida ta oskab ja armastab. Kuigi võiks.Ent piisab kas või avalikkuse ette jõudnud üksikutest juhtumitest, et kogu süsteem kahtluse alla panna. Süsteemi endasse on korruptsioonivõimalus sisse ehitatud, ja juba see üksi on põhjus katuserahast loobuda – või seda siis radikaalselt reformida. Vabaerakonna senised reformikatsed pole vilja kandnud ja EVA ise on rõõmsasti ikka raha edasi jaganud.

Jah, kindlasti jaotab osa riigikogulasi katuseraha ka südametunnistuse järgi ja maailmavaate põhjal. Kõiki ei saa ühe vitsaga lüüa. Jah, osalt on katuseraha jagamine opositsioonierakondade võimalus maksumaksja raha jagamisel kaasa rääkida – jäme ots on niikuinii võimuerakondade käes. Ent kas see, on ikka hea põhjendus – suured teevad, meie tahame ka? Riigieelarvelised eraldised võivad samuti lõhnata parteipoliitiliselt, ent natuke rohkem analüüsi enne otsuse tegemist eeldavad nad igatahes. Päris kindlasti on nad aga suurema avaliku tähelepanu all.