SMIT: üleminek ühisnumbrile 112 nõudis aastatepikkust tööd

Selle aasta 11. veebruaril, üleeuroopalisel 112 päeval, läks häirekeskus üle ühisele hädaabinumbrile 112. See tähendas väga keerukat häirekeskusepoolset projektijuhtimist ning tehniliste lahenduste ülesehitamist, millega tegelesid siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus (SMIT) ning Elion.

„Pealtnäha oli ju protseduur lihtne – keegi vajutas kolme nuppu ja kõik 110 kõned suunati ümber numbrile 112. Kuid selle taga seisab aastatepikkune koostöö meie ja Eesti Telekomi vahel, kes on häiretelefonide operaator olnud juba Eesti Telefoni ajast,” ütleb SMITi sidevõrkude juhtivekspert Roland Pauklin.

Ühine hädaabinumber 112 lõi eeldused, et häirekeskuse töösaalis muutub hädaabikõnedele vastamine, abivajaduse ja abivajaja asukoha väljaselgitamine ning abi väljasaatmine kiiremaks ja täpsemaks. Kriitilises õnnetuse olukorras on oluline, et inimesel ei kuluks aega mõtlemisele, millist abi ja milliselt numbrilt saab. Näiteks liiklusõnnetuses ei pea nüüd kiirabi ja politsei kutsumiseks tegema mitut kõnet.

„Hankisime kõrge töökindlusega telefonijaamade ja kõnekeskuse süsteemi ning läksime osaliselt üle andmesidel põhinevale VoIP-tehnoloogiale. Nii mahukate ja oluliste projektide juures on lisaks töökindlusele tähtis ka uuendada kogu sidesüsteemi ja tehnikat nii, et see võimaldaks senisest rohkemat ning ei jääks ajale jalgu,” räägib Pauklin. „Häiretelefoni tööd ei saa segada üksikutest tõrgetest tekkivad häired: näiteks kui kopamees kaevab kogemata sideliini läbi, lähevad kõned automaatselt üle teisele liinile. Kui üks telefonijaam peaks lakkama töötamast või on ülekoormatud, suunduvad abivajajate kõned teise jaama. Kuigi me oleme tegelikkuses võimelised ühe piirkonnaga ära teenindama kogu Eesti, peab risk olema hajutatud.”

Väga tähtis on seegi, et igale kõnele vastatakse vähemalt 15 sekundiga ning ooteaeg liinil oleks võimalikult väike. Häirekeskuse töö ongi seatud nii, et hädasolijate kõnesid saab vastu võtta palju rohkem, kui on päästeekipaaže, sest iga kõne ei tähenda alati väljasõitu.

Tehniliselt väga põnev oli ka hiljutine keskuste kolimine ühest hoonest teise. Nii Tallinnas, Jõhvis kui ka Tartus toimus uute majade projekteerimine, süsteemide väljaehitamine ja ehitus väga tihedas koostöös tellija, ehitajate ning Eesti Telekomi kui sideühenduste pakkuja vahel. „Kui telefonikõnedest rääkida, siis näiteks Põhja-Eesti häirekeskuse kõned olid kolimise ajaks suunatud Ida-Eesti regiooni ning pärast kolimist lasime suunamised lihtsalt tühistada. Kliendi jaoks oli see väljastpoolt märkamatu, sest tema ei tea, kus teenindaja istub,” selgitab Pauklin, lisades, et Eesti vabariigi taassünni alguses oli häirekeskusel nelja piirkonna asemel oma kõnekeskus igas maakonnas. Ja kui maakonna häiretelefon oli kinni, siis pidi lihtsalt ootama, kuni liin vabaneb. Nüüd juhtub sellist asja väga harva, ainult mõne väga suure õnnetuse puhul.

Häirekeskus saab aastas üle miljoni hädaabikõne ning kokku teeb sidesüsteem 3,5 miljonit kõnet sisse-välja. Maailma mastaabis on need arvud muidugi väikesed, kuid samas eeldavad inimeseld alati häiretelefonilt laitmatut teenust, mida tehnika kunagi alt ei vea. Seega oli Pauklini sõnul oluline eelistada mitte kõige uuemat, vaid kõige kindlamat ja kõige paremini kontrollitud tehnoloogiat.

Tegelikult töötas uus süsteem paralleelselt koos vana süsteemiga ligikaudu neli-viis kuud. Sel ajal käisid pidevad testid, sest nii elutähtsa teenuse juures ei tohi ette tulla mitte mingeid vigu. Pärast testimisperioodi ja veendumist, et süsteem on töökindel, tehti numbrite ümberlülitus. Hetkel töötab muidugi ka veel vana number 110, mis jääb tõenäoliselt veel aastateks tööle, kuid sellele tehtavad kõned suunduvad automaatselt ümber numbrile 112.

„Kindlasti ei ole me lihtsad kliendid, vaid ülinõudlikud nii projekteerimise ja süsteemi ehitamise ajal kui ka praegu. Kui süsteemi tabab väikseimgi häire, uurime alati, miks mingi asi juhtus ning kuidas seda edaspidi saab vältida. Praegu tegeleme probleemiga, et uus kiire süsteem ei filtreeri välja ülilühikesi kõnesid, kus helistaja praktiliselt ei lasegi telefonil kutsuma hakata. Neid ei ole palju, kuid piisavalt, et meie töötajaid häirida. Teine rikkekoht on katkiste analoogliinide iseeneslikud helistamised, aga me tegeleme aktiivselt ka nendega.”

Kahe aasta pärast ootab häirekeskust veel üks uuendus – ühinemine Euroopa Liidu häiresüsteemiga eCall, millega peavad alates 2018. aasta 31. märtsist olema varustatud kõik uued autod. eCall teavitab kohalikku häirekeskust automaatselt, kui sensorid liiklusõnnetuse registreerivad. Samuti on lähitulevikus plaanis luua sideühendused Elioni IMS-süsteemiga, et valmistada ka operaatori poolel ette järk-järgulist üleminekut digitaaltehnoloogialt VoIP-tehnoloogiale.

Autor:Gerli Ramler