Ruth Tammeorg • 20. november 2010
Jaga lugu:

Mahedalt tulevikku!

Intensiivpõllumajanduse sisendeid juurde ei tule – fosforit jätkub hinnanguliselt 60-130 aastaks, lämmastikväetisi toodetakse taastumatutest allikatest – koos fossiilsete kütuste lõppemisega lõpevad ka need.

Kõneldes mahetootmise kasulikkusest looduskeskkonnale keskendutakse tihti

sellele, et keskkonda ja lõpp-produkti toiduainetena ei koormata keskkonnamürkidega, mis looduses kumuleeruvad, putukaid ja loomi hävitavad ning meid endid kahjustavad.

Sellestki kõneldakse, et intensiivpõllumajandus toob endaga kaasa mullastruktuuri kahjustumise, millega kaasneb väga tugev veekogude reostus ning eutrofeerumine. Mahepõllumajanduse meetodid säilitavad nii mulla struktuuri kui viljakuse ning võimaldavad toitu kasvatada looduslikus aineringis - tasakaalustatud taime- ja loomakasvatuse ning sõnniku- ja jäätmemajanduse kombinatsioonis.

Intensiivpõllumajanduse sisendite lõplikusest räägivad maailma teadlased autoriteetsetel konverentsidel, see on strateegilise toidujulgeoleku teema. Sellepärast maaelu visioonikonverentsi korraldamegi, et neist probleemidest kõnelda. Lisan siia veidi infot.

Enama kui 20% P2O5  sisaldusega fosforivarusid maailmas (tegelikke ja potentsiaalsed) hinnatakse praegu olevat 30-40 miljardit tonni (FAO. 2006. Plant nutrition for food security. A guide for integrated nutrient management. FAO Fertilizer And Plant Nutrition Bulletin 16.)

Rahvusvahelise Väetisetootjate Assotsiatsiooni 2007. aasta prognoosi järgi kaevandatakse 2011. aastal 215,7 Mt fosforit aastas (Maene, L.M. 2007. International Fertilizer Supply and Demand, Australian Fertilizer Industry Conference, International Fertilizer Industry Association).

Kui sama tempo jätkub, saavad nimetet ressursid otsa 139 aastaga. Päris otsa saamist ennetab siiski fosforimaagi hinna tõus - samad allikad ennustavad jätkuvat maagi kvaliteedi langust (madalam fosfori ja kõrgem kaadmiumi jm kahjulike ainete sisaldus).

Lisaks on oluline geopoliitiline aspekt - peaaegu kogu fosforimaak on vaid kolme riigi käes (Maroko, Hiina ja USA), viimased kaks piiravad järjest eksporti, et tagada sisetootmise jätkusuutlikus. USA enda varude lõppemist ennustatakse 30 aasta pärast.

See pole aga kõik - senised märgid näitavad fosforinõudluse pidevat kasvu maailmas. FAOSTATi andmetel tõusis fosforiväetiste tarbimine aastatel 1961-2002 kolmekordselt, samas kui hind farmerile tõusis üle 150 korra (FAOSTAT 2009). Samasuunalist tendentsi hindavad eksperdid ka tulevikuks - kuni kahekordset tarbimise  tõusu aastaks 2050 ennustab Steen, I. 1998. Phosphorus availability in the 21st Century: management of a nonrenewable resource. Phosphorus and Potassium 217: 25-31.

Seega võime pakkuda mineraalse fosfori kaevandamise kestuseks eelmainitud 60-130 aastat, olenevalt inimkonna suutlikusest vähendada tarbimist. Väetiste hinnad tõusevad siiski kõigi eelduste kohaselt juba 15-20 aasta pärast mõistlikuse piiridest välja.

Mida vähem on fosforit maagis, seda kallimaks läheb kaevandamine ja kui väetise omahind tõuseb teatud tasemele, pole seda enam mõtet kasutada - osa fosforit võib jäädagi maha, sest kättesaamise kulud lähevad liiga kõrgeks.

Kaadmiumi sisaldus fosforimaagis on kõrge Maroko ja Togo varudes, mis on maailma suurimad. Madalama kaadmiumi sisaldusega Florida varud on juba otsakorral ja seega keskmine kaadmiumi sisaldus maailma väetistes järjest tõuseb. 

Kaadmium tekitab palju terviseprobleeme, sh neerupuudulikust. Keskkonnategurite ja kasvajate seos on toodud välja Sotsiaalministeeriumi koostatud riiklikus vähistrateegias, kus seostatakse kaadmiumi kopsu- ning eesnäärmekasvajatega.

Lämmastikväetisi toodetakse naftast - koos fossiilsete kütuste lõppemisega lõpevad ka need.

Lämmastikväetiste tootmine on ülimalt energiamahukas ja saastav. 1 kg lämmastikväetise tootmiseks kulub 1 liiter naftat ning eraldub 2,38 kg CO2. Keskmises Inglise farmis antakse nisutaimedele hektari kohta 200 kg lämmastikväetisi. Nii kulub 100 hektaril nisu kasvatamiseks 20 000 kg naftat ning õhku paisatakse 47 600 kg CO2.

Analoogiliselt naftatipule (hetk, kust alates on üle poole varudest tarbitud) räägitakse fosforitipust, mida hinnatakse saabuvat 30 aasta pärast. Fosforitipu ja naftatipu vahe on selles, et kui naftast energia tootmist saab asendada energia tootmisega teistest allikatest, siis toidu tootmiseks vajalikku fosforit asendada ei saa ja teda pole ka võimalik keemiliselt sünteesida.

Vt. Peak Phosphorus: the sequel to Peak Oil   by Professor Stuart White and Dr Dana Cordell http://phosphorusfutures.net/peak-phosphorus

Mitmes riigis on hakatud fosfori vähesuse probleemi lahendama, tootes loomsete jäätmete ümbertöötlemistehase saadustest väetisi.

Mahekatsetes on uuritud lihaluujahu väetusomadusi palju ja sellega saadud saagid on keskmiselt 80-100% mineraalse väetisega saadud saakidest. Eriti hea on efekt rohumaadel. Lisaks on tõestamist leidnud väiksem toitainete leostumine ja pikaajaline fosforimõju. Viimane on leitud kestvat kuni viis aastat  ja sobib seega ideaalselt kasutamiseks korra külvikorras.

Lihaluujahu kasutatakse väetisena järjest enam Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal - ka Eestis tasuks mõelda toitaineringe sulgemise suunas ja Väike-Maarja tehase loomsete jäätmete asjalikumalt kasutamisele. Soomes toodetav väetis (vt www.elosato.fi) on end tõestanud odava ja efektiivse väetisena, mida kasutavad ka tavatootjad, vähesel määral on seda juba ka Eesti põllumeesteni jõudnud.

Lihaluujahu kasutamisel saadud saakidest vt nt.Jeng, A.S.&.V., N. 2009. Potential nitrogen and phosphorus leaching from soils fertilized with meat and bone meal. Acta Agriculturae Scandinavica Section B-Soil And Plant Science 59: 238-245.

Vt. Priit Tammeorg. Meat and bone meal as a nitrogen and phosphorus fertilizer for ryegrass,  2010http://helda.helsinki.fi/bitstream/handle/10138/17108/MSc%20thesis,%20Priit%20Tammeorg.pdf?sequence=1

Üks strateegilise toidujulgeolekuga haakuv teema on omamaine valguturvalisus. Euroopa Liidu tasemel on sellest juttu olnud Komisjoni dokumendis Communication from the Commission to the Council and the European Parliament - Options to promote the cultivation of plant proteins in the EU /* COM/2001/0148 final */, kus tehakse ettepanek toetada Euroopa Liidu tasemel rohkem valgurikaste taimede (uba, hernes, lupiin) kasvatamist, et vähendada sõltuvust imporditavast sojast.

Asjaolu, et see Komisjoni dokument veel seaduse jõudu pole saanud, on tõenäoliselt seoses Euroopa Liitu imporditava suures osas geneetiliselt muundatud soja odavusega, kus hinna sisse on arvestamata jäänud tootval maal tekkinud suured keskkonnamõjud.

Mahepõllumajandus saaks kenasti hakkama ka ilma toetusteta, kui ühiskonnas oleks tagatud õiglane vastutussüsteem. Praegu saab intensiivtootja kõrge saagi, kuid seda teiste maksumaksjate ja meie tulevaste põlvede arvelt. Kui kõik keskkonna ja sotsiaalsed mõjud oleks arvesse võetud, oleks tavatoode mahetootest oluliselt kallim.

Praegu maksab tavatoote ostja kolmekordse hinna: toote hind, teist samapalju maksudest tootja toetamiseks ja kolmandat samapalju kõrvaldamaks kahjulikke mõjusid, mida tavatootmine endaga kaasa toob (nt. vee puhastamine ja bioloogilisele mitmekesisusele tehtud kahju (tolmendajad!)). Vastavaid andmeid vt. Pretty et al. 2000. An assessment of the total external costs of UK agriculture. Agricultural Systems 65: 113-136.

Mahepõllumajandus on jätkusuutlik, sest siin kasutatakse optimaalset aineringlust,  taastuvaid ressursse, hoitakse ja suurendatakse bioloogilist mitmekesisust, kasutatakse bioloogilist mitmekesisust enda kasuks ning leitakse selleks teadmistepõhiseid innovatiivseid meetodeid.

Pikemas perspektiivis on vaid mahepõllumajandus võimalik toidutootmise viis.

Panustades praegu mahepõllundusele hoiab põllumees inimese ja keskkonna tervist, säilitades eluks kõlbuliku keskkonna tulevastele põlvedele. 

Jaga lugu:
Hetkel kuum