Räimega Hiinat vallutama

Ei peljata mitmekeelseid ja multikultuurseid piirilinnu, sest need elavdavad kaubavahetust. Vajadusel tehakse ka Pekingi kesklinna piirkonda venekeelne kaubandus- ja lõbustuspiirkond eelkõige jõukate naaberriigi esindajate vajaduste rahuldamiseks. Või näiteks tervitavad linna ühe populaarsema turu peal  müüjad eestlasi järjekindlalt soomekeelsete fraasidega. Sest nii on kasulik ja head ärivõimalust hiinlased tavaliselt maha ei maga.

Eestlaste ja hiinlaste koostöö tundub hoogu üles võtvat. Tihemini on kuulda ettevõtjate vastastikustest visiitidest, Hiina püütakse müüa küll tehnoloogiat, ehitusmaterjale, muusikariistu või kasvõi lennujaama ja sadamate vaba ressurssi. Lisaks erinevate poliitikute külaskäigud ning ilusad ja suured sõnad, mis võivad jätta kallutatud mulje sellest, kuidas Eestit ja sealseid ärivõimalusi Hiina ärimehed ja otsustajad näevad.Siin oleks sobiv meenutada anekdooti kahest mehest, kellest üks joonistab pliiatsiga valgele paberile ühe punkti ja küsib teise käest, et mis see on? Kui teine vastust anda ei suuda, vastab esimene, et tegemist on loomulikult kükitava mannateraga. Mulle tundub, et just sedasi meid Hiinas nähakse. Miks? Kipume unustama maailma mastaabid. Eestis elab vaid veidi üle 1,3 miljoni inimese. Võrdluseks, Chaoyangi piirkond Pekingis, kus ma elan, mahutab pea neli korda rohkem inimesi. Ka miljonilinnu on Hiinas üle saja. Üksikud inimesed on Eestist kuulnud, veel vähem teavad sealsest eluolust täpsemalt. Otsisin Hiina suurima uudisteagentuuri Xinhua inglisekeelselt  veebilehelt uudiseid Eesti või Baltikumi kohta, kuid tulemus piirdus Kommunistliku Partei esindajate või meie riigijuhtide visiitide kajastustega, EXPO ning jalgpalli ja Kaia Kanepi mängude tulemustega. Isegi Tallinnas toimuv jäätisefestival sai rohkem kajastust kui transiidivõimalused. Seega, aus vastus küsimusele,  mida Hiina otsustajad meist laias laastus teavad ja arvavad oleks, suurt mitte midagi.Samas on tegemist 1,3 miljardi elanikuga riigiga ja ei juhtu mitte midagi kui 99% massist ei tea Eestist mitte midagi. Oluline on saada tuntuks vajalike inimeste seas, tutvustada koostöövõimalusi õigetele inimestele, arendada suhete võrku (guanxi-t).Mastaapide erinevuse tõttu piisab Eesti ettevõtetele vaid mõnedest Hiina mõistes väikestest äriprojektidest. Kui suudame hiinlastele maha müüa kuvandi Eestist kui suurepärase asendi ja infrastruktuuriga transiidimaast, Pekingile lähimast Euroopa pealinna lennujaamast või kasvõi Hiina turistidele eksootilisest loodusest,  siis heast ideest ja kasumi saamise võimalusest kergekäeliselt ei loobuta.  Ei tasuks naeruvääristada ka räim tomatis müümist.  Esmapilgul irooniline idee, aga kahjuks jõudsid lätlased juba sprottidega ette ning on end paigutanud Ungari kurkide ja Poola salati kõrvale ka kõige kaugemates Mongoolia poekestes. Tehkem järgi ja viigem räim tomatis maailma! Lihtne arvutus näitab, et see kes suudab kasvõi igale sajandale hiinlasele aastas korra maha müüa karbi kalakonservi või musta leiba, teeniks päris korraliku summa.Kuigi Eesti jääb mõõtudelt täpiks maailmakaardil, on meil hiinlastele pakkuda huvitavaid koostöö- ja investeerimisvõimalusi. Aga pigem meile  oluline Hiina, mitte vastupidi ning tööd peame tegema ise, mitte lootma, et hiinlased nõudlikult uksele koputama asuvad. Tegemist on viimastel aastatel ülikiirelt arenenud majandusega, kus on omad probleemid, aga veel mõneks ajaks senine võidukäik jätkub. Seniks kuni on pidu, peaksime püüdma sellest maksimumi võtta. Loomulikult kainelt kaalutledes ning ohte ja võimalusi selgelt hinnates.