Kas kasutajakonto aeg hakkab läbi saama? Internet liigub registreerimisest tuvastamise poole
Uue veebiteenusega liitumine tähendab sageli ikka sama tuttavat protseduuri: tuleb sisestada nimi ja e-posti aadress, valida parool, kinnitada konto ning vahel täita veel mitu välja enne, kui teenust üldse kasutada saab. Aastate jooksul on selliseid kontosid kogunenud kümneid ning paljud inimesed ei mäleta enam, millise parooliga millisesse keskkonda sisse pääseb.
Samas liigub internet tasapisi teises suunas. Kasutajakontod ise ei kao, sest ettevõttel on endiselt vaja siduda kliendiga tema tellimused, ostuajalugu, eelistused või lepingud. Muutumas on viis, kuidas inimene ennast ettevõttele esimest korda tutvustab. Uue identiteedi loomise asemel kasutatakse järjest sagedamini identiteeti, mille mõni teine usaldusväärne süsteem on juba kinnitanud.
Ettevõttel on kontot vaja, kliendil mitte tingimata
Kasutajakonto täidab ettevõtte jaoks praktilist ülesannet. Selle külge saab siduda tellimused, arved, makseviisid, klienditoe ajaloo ja muud teenuse toimimiseks vajalikud andmed. Reguleeritud valdkondades lisandub kohustus teada, kes klient on ning milliseid teenuseid talle üldse pakkuda tohib.
Kliendi vaatepunkt on teine. Tema ei tule veebipoodi või rakendusse eesmärgiga kontot luua, vaid tahab osta toodet, sõlmida lepingu, vaadata filmi või kasutada mõnda muud teenust. Iga lisaväli ja kinnitussamm jääb tema tegeliku eesmärgi ning teenuse vahele.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seepärast on ettevõtted aastaid registreerimisvorme lühendanud. Kõigepealt kadusid vähemolulised väljad, seejärel tulid võimalused siseneda Google'i, Apple'i või Facebooki kontoga. Nüüd areneb asi veelgi: küsimus pole enam ainult selles, kuidas vormi lühemaks teha, vaid kas osa registreerimisest saab üldse kasutaja eest ära teha.
Parool pole ainult kasutaja tüütus, vaid ettevõtte kulu
Paroolidega kaasnevat probleemi kiputakse nägema eelkõige kasutusmugavuse küsimusena. Tegelikult tekitavad need ettevõtetele ka märkimisväärse tehnilise ja halduskoormuse. Paroole tuleb turvaliselt säilitada, kontode taastamiseks on vaja eraldi protsesse ning klienditugi peab tegelema inimestega, kes ei pääse enam oma kontole ligi.
Lisaks mõjutab keeruline sisselogimine otseselt müüki. FIDO Alliance'i 2026. aasta rahvusvahelises uuringus ütles 47% vastanutest, et ununenud parool võib panna neid ostust või sisselogimisest loobuma. Uuring hõlmas 11 000 inimest kümnes riigis ning Eesti ei kuulunud nende hulka, mistõttu ei saa tulemust otseselt kohaliku turu peale üle kanda. Sellegipoolest näitab see hästi, miks ettevõtted tahavad paroolidest sõltuvust vähendada.
Üheks lahenduseks on passkey ehk paroolita autentimine. Selle puhul kinnitab kasutaja sisselogimise näiteks telefoni biomeetria või seadme PIN-koodiga ning eraldi parooli ei ole vaja meelde jätta. FIDO Alliance'i andmetel oli 2026. aasta kevadeks maailmas kasutusel ligikaudu viis miljardit paroolivõtit. See ei tähenda, et parool kohe kaoks, kuid tehnoloogiasektori suund on üsna selge: kasutaja identiteeti püütakse kinnitada ilma uue salasõna loomiseta.
Kiirkasiinod näitasid ühe võimaliku mudeli varakult kätte
Üks üsna ootamatu näide registreerimise ja tuvastamise ühendamisest tuleb veebikasiinode maailmast. Hasartmänguteenuse puhul on kliendi isiku teadmine vältimatu, sest operaator peab täitma nii isikusamasuse kontrolli kui ka rahapesu tõkestamise nõudeid. Traditsiooniliselt tähendas see eraldi konto loomist, isikuandmete sisestamist ja alles seejärel sissemakse tegemist.
Pangapõhiste makse- ja identiteedilahenduste areng võimaldas osa neist sammudest kokku tuua. Trustly Pay N Play mudel ühendab pangapõhise makse, kliendi tuvastamise ja kasutajakonto loomise üheks protsessiks. Inimene kinnitab end panga kaudu ning operaator saab konto loomiseks vajalikud andmed ilma tavapärase registreerimisvormita.
Seetõttu on kiirkasiinode tehnoloogia laiemalt vaadates huvitav näide sellest, kuidas terve klienditeekond võib muutuda siis, kui makse ja identiteet pannakse sama protsessi sisse. Uuendus ei seisne selles, et kontroll kaob, vaid selles, et kasutaja jaoks muutub see vähem nähtavaks.
Sarnaseid lahendusi on arendanud ka teised makseteenuse pakkujad, näiteks Zimpler. Ettevõtte ID+ ühendab pangapõhise makse biomeetrilise identifitseerimise ja muude kontrollidega. Selliste toodete puhul ei müüda ettevõtetele enam pelgalt makset, vaid tervet liitumisprotsessi, millest võimalikult suur osa püütakse ühe tehnilise kihi alla koondada.
Hasartmängusektor on selles küsimuses pigem äärmuslik näide, sest regulatiivseid nõudeid on rohkem kui tavapärases e-kaubanduses. Just seepärast on seal toimunud areng tähelepanuväärne. Kui rangelt reguleeritud teenuses suudetakse registreerimine, makse ja identiteedikontroll osaliselt kokku viia, on sama põhimõte rakendatav ka mujal.
Finantsteenustes, investeerimisplatvormidel, kindlustuses, autorendis ja paljudes teistes valdkondades küsitakse kasutajalt juba praegu andmeid, mida mõni teine usaldusväärne süsteem on varem kontrollinud. Tuleviku küsimus ei pruugi olla enam see, kuidas koostada võimalikult hea registreerimisvorm, vaid kuidas saada vajalik kinnitus ilma, et klient peaks kogu protsessi algusest kordama.
Ettevõtte jaoks võib selline muutus parandada kliendikogemust ning vähendada poolelijäänud liitumisi. Samal ajal tekib uus sõltuvus välistest identiteedi- ja makseteenuse pakkujatest. Kui varem haldas ettevõte oma kasutajanimesid ja paroole ise, siis uues mudelis sõltub osa kliendisuhtest pangast, digitaalse identiteedi pakkujast või mõnest tehnoloogiaplatvormist.
Kelle käes on digitaalne identiteet?
Paroolipõhises internetis oli suhe üsna lihtne. Ettevõte pidas oma kasutajate andmebaasi ning otsustas ise, kuidas inimene kontole pääseb. Uues mudelis tuleb kliendi ja teenuse vahel järjest rohkem kolmandaid osapooli.
Apple ja Google saavad kinnitada kasutajat tema seadme kaudu. Pangad tunnevad oma kliente, Smart-ID ja teised identiteediteenused suudavad neid autentida ning makseteenuse ettevõtted ühendavad identiteedi raha liikumisega. Kasutaja jaoks võib tulemus olla märksa mugavam, kuid ettevõte peab otsustama, kui suure osa sellest suhtest ta tahab anda välise partneri kätte.
Seetõttu ei pruugi järgmise põlvkonna konkurents digiteenustes keerelda ainult selle ümber, kellel on parem rakendus või odavam hind. Oluliseks muutub ka see, kes kontrollib identiteedikihti, mille kaudu inimesed eri teenustesse sisenevad. Veelgi enam, selle kõige juures tuleb endiselt tagada andmete turvalisus ning pettuste kaitsevõrk.
Kasutajakonto ise jääb suure tõenäosusega alles. E-poel on endiselt vaja tellimuste ajalugu, voogedastusteenusel kasutaja eelistusi ning pangal kliendi kohta veel palju rohkem infot. Kaduda võib aga tuttav rituaal, kus inimene alustab iga uut teenust nullist, sisestab uuesti oma andmed ning mõtleb välja järjekordse parooli.
Internet liigub tasapisi mudeli poole, kus inimene ei loo igas teenuses uut digitaalset versiooni endast. Ta tõendab, kes ta on ning teenus küsib juurde ainult seda, mida tal päriselt vaja läheb.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viisrahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!