Riigifirmad keelduvad puhkebaase loovutamast

RASis Lembitu saadi erastamisagentuuri nõukogu käskkirjast teada kuu aega pärast selle vastuvõtmist. RASist Auvus helistati ja hakati nõudma neile lubatud puhkebaasi. Lembitu peadirektori Enno Müüri väitel pidi Lembitu minema erastamisele tervikvarana. «Ometigi hakati nüüd Lembitu varast tükikesi lahutama, ilma et sellest oleks midagi teadnud ettevõtte juhatus või tegevjuhtkond,» lausub ta.

Lembitu tegevjuhtkond pöördus juhatuse esimehe ja rahandusministeeriumi asekantsleri Raivo Lattiku kaudu erastamisagentuuri poole selgituste saamiseks ja keeldus kandmast puhkebaasi üle Auvuse omandusse. «Ükskõik, kes saab tulevikus Lembitu omanikuks, oleme huvitatud puhkebaasi säilimisest ettevõtte töötajatele,» sõnab Müür.

Kinnisvara haldamise ja müügiga tegelenud Auvuse direktori Peep Ratase sõnade kohaselt ei tohiks riigiettevõtetel mingeid pretensioone olla, kuna omaniku esindajana on erastamisagentuuri nõukogul erastamisseaduse järgi ainuõigus otsustada, mida ta oma varaga teeb.

Ratase kinnitusel on Mootori direktor seadusi valesti tõlgendanud, kuna tegu ei ole vara võõrandamisega, vaid omaniku poolt selle ümberpaigutamisega ühest ettevõttest teise. Lembitu puhul on Ratase väitel lähemal uurimisel võimalik leida ettevõtte juhtkonna isiklikku laadi huvi, mis ei piirdu ainult nende erastamispakkumusega ja sooviga erastada just tervikvara, vaid viib välja ühe praktiliselt eramuna kasutusel oleva majani.

Riiklike ettevõtete käes olevad puhkebaasid on bilanssi kantud väikese maksumusega. Näiteks Mootori puhkebaas Otepääl on bilansilise väärtusega 9990 krooni ja Lembitu Viinistus asuv baas 8011 krooni. Mõlema ettevõtte juhid peavad puhkebaasi tegelikku turuväärtust üle kümne korra suuremaks.

Isegi kui ettevõtetele oleks puhkebaasi eest makstud nende bilansiline väärtus, oleks see Mootori direktori sõnade kohaselt Auvusele hea äri. «Tõenäoliselt oli Auvus loodud selleks, et katta erastamisagentuuri aparaadi kulusid,» lausub Priit Lind. Ka Enno Müür leiab, et tegu oli ühe rühma jaoks hea lisaraha teenimise võimalusega.

Erastamisagentuuri otsuseid kaitsva Peep Ratase sõnul oli nõukogudeaegsetel ettevõtetel väga kirju struktuur, kus oli palju tootmisega mitteseotud objekte. Kuna ettevõtteid müüakse tootmisidee järgi, siis ei mõjuta tootmisega mitteseotud objektid oluliselt ettevõtte hinda ja riigile on nad kasulikum eraldi müüa.

Samas on Ratase väitel ettevõtetel ka elumaju ja trasse, millega pole juba aastaid tegeletud ja millel on seega negatiivne väärtus. Nende kordategemiseks on vaja raha. Kokku on Auvusel tulnud paigutada vahendeid 30 objekti hooldusse ja valvamisse, ütleb Ratas.