16 november 1995

Ime oleks võimalik

Äripäev peab oma kohuseks aeg-ajalt üle korrata, et Eesti majanduse kiire arengu kõige olulisem eeldus on ulatuslikud välisinvesteeringud. Selle põhjus on lihtne tõsiasi, et praegu Eestis ringleva kapitali hulk on arenenud riikidega võrreldes naeruväärselt väike ning oleks naiivne arvata, et see hakkaks lähemal ajal ulatusliku ekspordi tagajärjel kasvama. Moodsa majanduse ajaloos on edukad olnud ainult need riigid, mis on ühel või teisel viisil suutnud ligi meelitada investeeringuid väljastpoolt.

Täna peetakse meie investeeringukliimat Ida-Euroopa kontekstis suhteliselt soodsaks. Meie majandusse investeeritud 471 miljonit dollarit oleks justkui suur raha. Samas leiab välisinvesteeringute agentuuri peadirektor Ülo Sakkeus, et ainuüksi tänapäevase tselluloositehase rajamine vajaks 600 miljonit dollarit.

Samas suurusjärgus võiks maksma minna ka Tallinna Sadama rekonstrueerimine või mõni ulatuslikum projekt. Siinkohal tasuks ka silmas pidada, et näiteks 19 miljoni elanikuga Malaisia majandusse investeeriti möödunud aastal samapalju kui Ida-Euroopasse ja endisesse N Liitu kokku!

Kui näiteks täna paiskaks mõni investor Eestisse pool miljardit dollarit suurprojekti käivitamiseks, siis oleks see elustav süst sadadele kohalikele firmadele, mis avalduks juba mõne kuu jooksul. Kui niisuguseid projekte oleks kümme, saaksime juba rääkida tõelisest majandusimest. Äripäeva arvates pole selline võimalus sugugi utoopiline.

Eelkirjapandu taustal on äärmiselt imelik kuulda, kuidas mõne suurettevõtte erastamisel teatatakse uhkusega, et konkursi lõppvooru on pääsenud ainult Eesti kapital või mõni tähtis käitis sai endale kodumaise omaniku. Samast seeriast on ka pisarate valamine selle üle, et ei ole enam kohta, kus saaks oma autot tankida Eesti bensiiniga. Mõistagi pole niisuguse ideoloogia kultiveerimine juhuslik.

Ainuke grupp, kelle huvides on väliskapitali sissetungimise takistamine (loe: Eesti majandusarengu pidurdamine) on viimastel aastatel kiiresti rikastunud kodumaise ärieliidi tipp, kes tugevate konkurentide puudumise tõttu realiseerib üha kasvavaid ambitsioone. Mõistagi ei meeldi talle väliskapitali sissetung, mis oluliselt kärbiks tegutsemisvõimalusi. Nii võetaksegi kitsa grupihuvi õigustamiseks appi rahvusliku retoorika lööklause: «Eestlane olgu peremees omal maal.» Paraku pole moodsas majandusruumis sellele väitele muud põhjendust kui väikesearvulise oligarhia kartus oma võimu ja rikkust kaotada. Ülo Sakkeuse sõnul on analoogilist tendentsi täheldatud kõigis postsotsialistlikes riikides.

Väliskapitali ligitõmbamine on riigi majanduspoliitika tähtsaim prioriteet. Just poliitikute asi on teha Eesti atraktiivseks investoritele kogu maailmas. Selleks oleks vaja pidevaid reklaamikampaaniaid lääne pressis ning potentsiaalsete investorite aktiivset otsimist. Selleks on loodud ka välisinvesteeringute agentuur, millele on järgmise aasta riigieelarves eraldatud 1,6 miljonit krooni. Seda on naeruväärselt vähe. Juba näiteks ajalehe Äripäev väljaandmiseks ühes kuus tehtavad kulud on sellest suuremad.

Äripäev ootab valitsuselt konkreetset ja selget tegevuskava välisinvesteeringute soodustamiseks. Praegune olukord on rahuldavast kaugel.

Hetkel kuum