Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Erastamisagentuuri nõukogu otsustamatus
Mis selle Esoiliga nüüd siis peale hakata? Kas panna ta paariks aastaks erastamisjääkidesse või ei erastaks üldse? Umbes nii arutab tänasel istungil endamisi erastamisagentuuri nõukogu liige, teades samal ajal väga hästi, et sobivaim aeg ja parim lahendus Esoili erakätesse anda on selleks korraks möödas.
Kuigi Esoili puhul on välja pakutud ka erastamist aktsiakapitali laiendamise teel või munitsipaliseerimise kaudu, on selge, et üks suuremaid erastamistehinguid Eestis on seekord rappa jooksnud. Mõni aeg tagasi küllaltki aktiivselt ja hasardiga kaasa mänginud ostupakkumuste tegijad peavad oma strateegia uuesti üle vaatama.
Svergos peab otsustama, kas panuse tegemine Väino Sarnetile ja avalikkuse mõjutamisele end ikka õigustab, eeskujuks võiks olla AA-Õligrupi osaniku Alexela omanike Pasti ja Kolgi mõningad sammud omakandimehe Tiit Vähi Esoili-alaseks harimiseks möödunud nädalal. Vähi mängis erastamise liivajooksmisel peaosa, peaministri järsku tekkinud uudishimu, millega kaasnesid järelepärimised Esoili tekkimise juriidiliste aluste kohta justiits- ja majandusministrile möödunud nädalal koos soovitustega erastamine peatada on vilja kandnud.
Mis sest, et Laari ja Jürgensoni poolt just nimelt Eesti Kütuse parimate osade päästmiseks Tartu Kommertspanga vajumisel tekkivast vaakumist moodustatud Esoil erastamiseks juba ammu välja käidi, mis sest, et laekus kolm-neli korralikku pakkumust -- peaministri sedavõrd jõhker sekkumine erastamiskäiku näitas, kuivõrd rippuv see erastamisagentuuri nõukogu ikkagi on.
Vaid poliitilise konsensuse alusel kokku pandud kirju seltskond unustas seekord jällegi oma tegevuse põhieesmärgi -- riigivara erastamise -- ja sukeldus rõõmsalt poliitikasse. Kui ettevõte erastamiseks juba välja pakutakse, peab riigil olema selge, mida erastatakse. Hiljem äkki ärgata ja tunnistada, et tegelikult nagu ei tahakski ettevõtet müüa, ei ole ilus.
Seekord ei peetud vajalikuks (või ei jõutud) avalikkuse ees isegi debateerida igivana probleemi ümber -- kas ettevõtte erastamise eesmärk on riigile raha sisse tuua või ettevõte korralikult tööle panna, st kas pakkumuste eelistamisel rõhuda ostuhinnale või investeeringute suurusele. Ühtviisi ebapiisavaks tunnistati kõik pakkumused, sealhulgas ka ligi 600 miljonit krooni Esoili investeerida lubanud väliseestlase Arne Kalmi vahendatu.
Mängitakse ühte väravas- se, poliitilised eelistused on juba tehtud, imekspandav ainult, miks koonderakonna koalitsioonipartner reformierakond seekord häält ei tõstnud ja oma esindajate kaudu protsessi sekkuda ei püüdnud, lastes Eestile nii olulist välispoliitilist renomeed kahjustada. Koonderakondlasest peaministri «soovitused» reformijast majandusministrile, mida viimane tingimusteta kuulda võtab, viitavad erakondadevahelisele kokkuleppele.