Aeg valida varisemise ja püstijäämise vahel

71% Eestis elavatest leibkondadest elab paljukorterilistes elamutes. Neist 27% elab viiekorruselistes elamutes -- karpmajades, millega tuleks midagi ette võtta, et inimeste elamistingimused ei muutuks kriitiliseks ega tingiks sotsiaalset plahvatust.

1960.--70. aastatel ehitatud paneelelamud olid mõeldud ajutisteks ehitisteks 25--30 aasta tarvis. Tüüpprojektiga elamurajoonid ehitati elamukriisi leevendamiseks. Eksperdid tõid 1994. aastal välja andmed, mille järgi on Eesti elamufondist amortiseerunud ligi 30% ning elamute korrasolekuks ja remondi mahajäämuse peatamiseks oleks tulnud 1994. aastal teha kapitaalremonti 824 miljoni krooni eest.

Nüüd, korterite erastamise perioodil, eelistab ametnikkond paneelmajade elueast ja seisukorrast rääkimise asemel vaikimist. See on ka arusaadav, sest riik püüab võimalikult valutult ja odavalt amortiseerunud elamispinnast lahti saada. Kui eraomaniku korteri asemel on kord paneelihunnik, siis on tal juba hilja pretensioone esitada ja kompensatsiooni nõuda. Seega peavad inimesed lootma, et nende endi tehtav remont ja sisseehitatud mööbel mõjuvad elamu säilivusele positiivselt ja kokkuvarisemine lükkub edasi tulevikku. Niiskuse ja hallituse keskel istuval ning naabrite kaklust paratamatult pealtkuulval kodanikul jääb üle vaid kiruda nõukogude pärandit ja unistada villast Meriväljal.

Muidugi võib kodanik üles näidata isiklikku initsiatiivi. Tegevusmaht pole väike: vahetada tuleks kütte- ja veevarustussüsteem, paigaldada soojamõõtur, täiendavalt soojustada välisseinad, ehitada viilkatus, teha uus välisviimistlus, soojustada või asendada aknad jne. Kõik vaieldamatult vajalikud tööd nõuavad küllaltki suuri rahalisi vahendeid. Näiteid selliste tööde maksumuse kohta võib juba tuua: Tallinnas läks Õismäe tee 5 paneelmaja soojusprojekt maksma ca kuus miljonit krooni, 60korterilise elamu korralik viilkatus Tartus maksis 620 000 krooni. Mõtlemisainet peaks jätkuma kõikidele juba loodud ja loodavate korteriühistute liikmetele. Kuigi tööde vajalikkuses ei kahtle keegi, on peaküsimus, kust saada raha ja kes peaks töö kinni maksma. Siin on suur roll rahavoogude juhtimise ja jaotamise näol eelkõige riigil.

Uuringud näitavad, et muudatused on hädavajalikud. Pärnus korraldatud küsitluse järgi on sealne suurim paneellinnak -- Mai rajoon -- üks ebapopulaarsemaid linnaosi Pärnus. Seda mitte üksnes teiste linnaosade elanike seas, vaid ka linnaosa enda elanike seas. Rahulolematust näitab seegi, et vaid 26% Mai rajooni elanikest ei soovi elamispinna vahetamist või parandamist. Paneelmajade elanike hulgas on kõige vähem inimesi, kes on oma eluasemega väga rahul, ning kõige enam inimesi, kes ei ole rahul. Analoogilised küsitlused peaksid olema hea abimaterjal riigi edasise poliitika kujundamisel.

Riigi elamuehitusstrateegiat välja töötades võib põhimõtteliselt valida kahe tee vahel. Riigieelarvest ja välislaenudest saadavad summad eraldada kas suurte paneelmajade põhjalikuks renoveerimiseks ja ümberehitamiseks või uute, tänapäeva nõuetele vastavate elamute ehitamiseks.

Siin sõltub juba valitsevast koalitsioonist, kumba suunda prioriteetseks peetakse. Oleks hea, kui strateegia planeering lähtuks pikemaajalisest perspektiivist, et iga uus valitsus ei hakkaks raha uude kohta suunama ja seega segadust tekitama. Poliitilised tõmbetuuled ei tohiks inimeste pereplaneeringut häirida. Ettepanek Lasnamägede ja Annelinnade lammutamise kohta ei näita just realistlikku lähenemissuunda. Kunagi need kindlasti lammutatakse, kuid enne tuleks välja mõelda tegevusplaan seal elavate inimeste edasise majutamise kohta. See aga ei tähenda, et kogu riigi raha peaks kuluma paneelelamute säilitamiseks. Tulevikku silmas pidades on tunduvalt perspektiivikam toetada uute elamute ehitamist, mis majandusliku efekti kõrval aitaks ka taasväärtustada noort eesti peret.

Uusehituse soodustamine aitaks vähendada endise kommunaalelamufondi, peamiselt paneelelamute koormust, mille seisukord pidevalt halveneb. Paneelmajade soojapidavuse parandamine ja ümberehitustööd on küll tervitatavad nähtused, kuid ei tohiks olla riigi poliitika prioriteet. Kui teovõimelised korteriühistud julgevad laenuriski enda peale võtta, siis mingi osa näiteks maailmapanga laenust võiks kindlasti jõuda ka nendeni. Peaasi et korteriühistutel jätkuks julgust, jõudu ja tahtmist nende probleemidega tegeleda, ning seda altpoolt tulevat initsiatiivi peaks toetama ka riik. Eluasemefond on amortiseerumas ning aeg selgeks valikuks küps.