Kas riik peab oma teraviljaturgu reguleerima?

Euroopa suunast tuleva info parandamine on riigi ülesanne, see aitab meil paljusid kitsaskohti eelnevalt ette näha.

Riigi poolt siiani astutud sammud on leivategijate survest tulenev hädalahend, see ei peaks olema põhimõtteliselt nii. Mitte mingil juhul pole õige olukord, kus leivatootjad ähvardavad rahvast tänavatele kutsuda, kui riigireservi ei avata.

Riik peabniikuinii vaiel-damatult neid küsimusi reguleerima. Ma ei mõtle sellist reguleerimist, et igal aastal võetakse vastu seadus, mille järgi tuleb nii ja nii mitu hektarit vilja külvata, niisugune peab olema saak jne. Tegelikkuses peab riik tegelema sellise asjaga nagu riigireserv, millele on tehtud ettekirjutus, et see tuleb kokku osta kodumaisest saagist. Formeerunud reservi iga-aastane väljavahetamine on üpris arvestatav osa meie siseriiklikust viljavajadusest. Kui tahame riiki kaitsta välisturgude mõjutuste eest, siis on vaja veel täiendavat viljavaru, nn stabiilsusvaru.

Viimased vaidlused leivavilja ümber on näidanud, et on viimane aeg luua stabiilsusvaru. Siis ei pea reservist vabastatav osa minema skandaalidega, vaid normaalse rotatsiooni korras. Kusjuures vilja tuleb müüa kevadeti, kui ta on kallim ja osta koristusperioodil, kui ta on odavam. Roteeruv osa tuleks kevadel välja vahetada ja sügisel uus asemele osta. Riigireservi suurus peab säilima konstantsena, muidu pole sel mõtet.

Toiduviljad on ju veel ka nisu ja oder. Igasugused jutud, et Eestis pole võimalik kasvatada vajaliku kleepainesisaldusega nisu, ei ole ka enam väga tõsiseltvõetavad, paljud meie põllumehed on selle kasvatamisega mitmel pool edukalttoime tulnud.