Aeg on ETV likvideerida

1) Riigitelevisiooni toetajad väidavad, et ekstremaalsetes tingimustes (näiteks sõja puhul) on riigil vaja ruuporit, mille kaudu operatiivselt edastada elanikkonnale informatsiooni. Nõus, aga selle võimaluse tagamiseks on kindlasti kümneid odavamaid lahendusi, kui riigieelarve 60 miljonit.

2) Arvatakse, et riik suudab kindlustada telekanalite poliitilise sõltumatuse paremini kui eraomanikud (hoidku jumal, kui investorite hulgas on veel ka väliskapital). Äripäev pole nõus. Just parlament ja valitsus on need, kellel võivad tekkida tugevad ambitsioonid kontrollida massimeediat. Eraomanikku aga huvitab eeskätt tema kasum, mis sõltub TV puhul reklaamituludest, mis omakorda sõltuvad auditooriumi hulgast ja kvaliteedist. Praktika kinnitab, et suure auditooriumi saavutavad ainult poliitiliselt sõltumatud kandidaadid. Järelikult on just eraomanikul (isegi kui ta on välismaalt!) juba majanduslik motivatsioon tagada telekanalile poliitiline sõltumatus.

3) Riikliku sekkumise toetajad väidavad, et erakanalid määrivad vaatajale pähe ainult reklaamsaateid ja seriaale. Pole tõsi, isegi praegu on kahjumis olevad erakanalid sunnitud tegema n-ö tõsiseid saateid.

Jätkuvalt kinnitab Äripäev, et riik (isegi kui ta on esindatud Rein Veidemanni isikus) ei pruugi olla see kõige targem otsustaja, kes teab, mis on rahvale hea või paha. Ainus objektiivne kriteerium TV-kanali, raadiojaama ja ajalehe puhul on tema kuulatavus, vaadatavus ja loetavus.

4) Oponendid kardavad, et erakanalitest kaovad minoriteetidele määratud saated (nt programmid kurtidele või venekeelsed uudised) ja et erakanalitel pole jõudu üle kanda näiteks olümpiamänge. Asjatu kartus, selliseid kindlasuunalisi saateid saab riik erakanalitelt tellida.

Hiljuti ütles üks riigikogu liige kohtumisel Äripäeva toimetajatega, et tegelikult ei vaidlustagi keegi enam Eesti TV mõttetust. Asi olevat hoopis riigitelevisiooni seitsmesaja töötaja taga, kes pole 60 miljoni kaotamisest üldse huvitatud. «Nende lobby on olnud nii võimas, et poliitikutel on olnud raske seda teemat isegi avalikult käsitleda,» märkis nimetatud rahvasaadik.

Äripäev arvab, et asi siiski nii lootusetu ei ole. Riigikogul tuleb lähemal ajal läbi arutada seaduseelnõu (selle võiks esitada näiteks Heiki Kranich) riikliku televisiooni ja raadio likvideerimise kohta 1996. aasta lõpuks. Usume, et nn avalik-õiguslike funktsioonide paikapanemise ja vabaneva kanali rentimisega probleeme ei teki. Mõnevõrra raskem oleks küll hiigelasutuste tegevuse lõpetamine.

Kuid Robert Lepiksoni taolisi kindlakäelisi administraatoreid peaks valitsusringkonnas ometi olema.