Vanalinna väikesel, kuid kallil rendipinnal saab avarust juurde töökohta õigesti organiseerides
«Tahaks nelja läbikäidava ruumi asemel viit isoleeritut ja rohkem avarust,» räägib R. Projekti arhitekt Raul Vaiksoo tellija soovidest, millest lähtuvalt ta projekteeris vanalinna iidsesse hoonesse modernse büroo. Tellijaks olnud advokaadibüroo Lepik & Luhaäär ei tunne keskaegse maja paksude seinte vahel kitsikust, kuna oskusliku ruumiplaneeringu tõttu on töökohad paigutatud ökonoomselt ja efektiivselt.
Vanalinna väikestes ja kõrge rendihinnaga ruumides töökohta organiseerida on arhitektide sõnul kaks korda raskem kui luua bürood tavaarhitektuuriga majja, kus valitsevad sirged seinad ja täisnurgad. «Alati tahetakse büroosse panna optimaalsest enam töökohti,» on kogenud sisearhitekt Tairo Pärnamets sisearhitektuuribüroost Ars Interjöör.
Kui 60 ruutmeetrile tahab tellija panna 10--15 töökohta, siis soovituste andmist või julgustamist ei taha sisearhitektid enda peale võtta. «Loodusseaduste vastu ei saa,» tõdeb paratamatust sisearhitekt Eero Jürgenson samuti Ars Interjöörist.
Kui uued majad on ehitatud standardsetest kuuemeetristest ehituspaneelidest, millega kaasaegne mööbel haakub, siis vanalinna ebaratsionaalsed ruumiproportsioonid tekitavad komakohaga arvu töökohti -- nt 2,3 või 2,5 töökohta. «13--14m² ruumi vanalinnas ei pruugi kahte inimest ära mahutada, ühele aga jääb selline ruum suureks,» rehkendab Raul Vaiksoo.
Suureks pinnaröövliks peab Vaiksoo vanadele majadele iseloomulikke pikki ja kitsaid koridore, mis kasutuna seistes ka raharöövliks osutuvad. «2,20 meetri laiusesse käiku töökohta ei pane,» laiutab Vaiksoo käsi.
Kui tegemist ei ole muinsuskaitse üksikmälestisega, siis on tihti optimaalne võimalus vaheseinu lõhkudes kõrgehinnalistel pindadel ökonoomselt töökohti organiseerida, nagu tehti ka Lepiku & Luhaääre advokaadibüroos Dunkri tänaval.
Mööbli valikul ei soovita Tairo Pärnamets klassikaliselt külma mööblit, kuid sugugi ei pea konservatiivsesse keskkonda otsima vanamoodsat mööblit. «Mida lakoonilisem on mööbel, seda parem,» arvab ta, suhtudes skeptiliselt moodsatesse mitmekihilistesse töökohtadesse, kus on eraldi abipinnad ja arvutilauad.
Mööblifirma Thulema direktor August Kull leiab, et pannes töölauale lisapinnana kõrgenduse vabaneb abilaua arvelt poolteist meetrit pinda, mida saab efektiivsemalt kasutada. Suurel laual kaduma kippuvaid pabereid on Kulli arvates uute pindade tekitamisega võimalik paremini organiseerida.
Ruumikujundajate kogemuste põhjal on büroo ehitajal mööbli valimiseni jõudes sageli raha otsas, mistõttu unikaal- ja muidu hea disainiga mööbli ost jääb tulevikku. «Paneme praegu ära, küll pärast jõuame sättida,» kommenteerib tavapärast suhtumist Kull.
Üks põhjus, miks raha enne vanalinna ehitatava büroo valmimist tihti otsa saab, on kallid insenertehnilised lahendused, mis tagavad tänapäevases kontoris nõutava konditsioneeritud õhu. «Ventilatsiooni- ja kommunikatsioonisüsteem tuleb keskaega sobitada,» räägib Eero Jürgenson. «Asjad, mida pole kunagi vanalinnas olnud, tuleb ka sinna mahutada.»
Vanalinna büroo ehitaja, kes on saanud hoone või raha omanikuks üleöö, ei oska tihti võimalikke probleeme ette näha. Kuigi professionaalne projekteerija soovitab vajalikku, kuid kulukat süsteemi, ei jää omanikul sageli muud üle, kui pankrotti minna või jätta mõni projektis ettenähtud insenertehniline eriosa ära. «Ära jäetakse siis see, mis välja ei paista,» viitab Jürgenson ventilatsioonisüsteemi osadele.
Tairo Pärnametsa hinnangul pole vanalinnas enamasti täiuslikku ventilatsioonisüsteemi võimalikki välja arendada. Madalate lagede tõttu jääb ripplae võimalus üldjuhul ära. Kui laes on maalingud või unikaalsed karniisid, on see veelgi keerulisem.
Väljapääsuna kasutatakse projekteerijate sõnul ära vanu lõõre või juhitakse süsteemid läbi katuse. Taolised võimalused teevad mõnevõrra madalamaks ka ehitusmaksumuse.
Kui tüüphoones võib valgustusjuhtmeid peita konstruktiivse ripplae alla, siis vanalinnas tekitab valguslahendus tihti probleeme. Pärnametsa arvates peaks vanalinna büroos valgust andma dekoratiiv- või äärmisel juhul ka halogeenvalgustid. «Võõras on sellises keskkonnas vaadata päevavalguslampe,» nendib ta. «Tekib inkubaatori tunne.»
Kui kliendil on ambitsioone rajada büroo vanalinna, siis peaks tal sisearhitektide hinnangul olema sisemist soovi läheneda teisiti kui muu keskkonna puhul. «Kes siia tuleb, peaks üritama seda nautida,» arvab Eero Jürgenson.
Ehitustööde käigus ilmnevate ajalooliste väärtuste puhul lisanduvad objekti arhitektile ja ehitajatele restauraatorid, kelle tööd tellija eelarvesse pole osanud arvestadagi. Restaureerimisele eelneb uurimine. «Võib mõista ettevõtjat, kes kavatses kahe kuu jooksul büroo avada, kuid uurijate brigaad teeb kuu aega oma tööd,» räägib vanalinnas ehitusprotsessi käigus tekkivatest võimalikest pingetest Jürgenson.
Pool aastat Dunkri tänava büroos töötanud advokaadi Peeter Lepiku sõnul üllatas tedagi ehitustööde suur maht. «Vanalinnas bürood ehitav klient peab mõistlik olema, alati võib tulla ootamatusi,» jagab Lepik kogemusi. «Ka hiljem võib leida krohviprao, mida uusehituste puhul näha ei tahaks.»
Seotud lood

Kuula ka podcasti rahvusvahelisest õppest