Läti peaminister taotleb kalasõjas ajutist kompromissi
Läti peaminister Andris ?kele kutsub oma Eesti kolleegi Tiit Vähit üles sõlmima kahe riigi vahel kalandusalast kompromisskokkulepet, et vältida uusi piinlikkust tekitavaid konflikte ajal, mil kahe riigi valitsused arutavad merepiiri küsimuse lõplikku lahendust. Peaministrid kohtuvad Balti assamblee kokkutulekul Vilniuses.
?kele välispoliitika nõunik ütles hiljuti uudisteagentuurile BNS järgmist: Läti peaminister ei usu, et tema ja Vähi suudaksid merepiiri kindlaksmääramise probleemi lahendada. Samas võiksid peaministrid kokku leppida koostöös ning talitsetud käitumises, samal ajal kui ekspertkomisjon küsimust arutab.
?kele soov Vähiga Vilniuses kõnelda on märk sellest, et Läti peaminister on valmis kasutama vähem agressiivset tooni, kui siis, mil ta Eesti merepiiri ühepoolset kinnitamist häbituks teoks nimetas.
Informatsioon selle kohta, kas Läti kavatseb alates 15. aprillist oma patrullkaatrid Ruhnu saare vetesse saata, on vastukäivad. BNSi teatel hakkavad patrull-laevad eskortima Läti kalastusaluseid, kuid väliministeerium on sellise väite tagasi lükanud. Läti ajakirjanduses on kujunenud olukorda nimetatud naeruväärseks ning absurdseks.
Välisvaatlejad on öelnud, et olenemata sellest, kummal poolel on oma positsiooni toetamiseks paremad juriidilised argumendid, on kalastuspiirkondade osas vallandunud vaidlus kahjustanud nii Eesti kui Läti rahvusvahelist mainet.
Kõigis kolmes Balti riigis häid kontakte omava Põhja-Ameerika diplomaadi sõnul vaatab Euroopa Liit skeptiliselt selliste riikide vastuvõtmisele, kes ei tule toime omavaheliste tüliküsimuste lahendamisega.
Sama arvamust väljendas ka hiljuti Riias visiidil viibinud endine Eesti peaminister Mart Laar. Laar ütles, et «kalasõda jätab meist ELis väga imeliku mulje ning EL ei taha riike, mis käituvad imelikult».
Isegi kui peaministrid hoiavad ära kahe väikese naaberriigi tillukese mereväe konfrontatsiooni väikesaare lähistel, mida kunagi asustasid etnilised rootslased, ootab lahendust veel hulk juriidilisi erimeelsusi.
Läti välisministeeriumi levitatavas taustdokumendis väidab Läti pool, et Eesti on vaidlusaluse piirilõigu ühepoolse kindlaksmääramisega rikkunud mereõiguse konventsiooni ning et Eesti on mitut rahvusvahelist juriidilist standardit valesti tõlgendanud.
Selles dokumendis peab Läti eriti kummaliseks viisi, kuidas rahvusvahelist õigust on rakendatud Ruhnu saare puhul. Eesti võtab aluseks saarestiku suhtes kehtestatud juriidilised standardid, arvates Ruhnu «saarestiku» hulka, olenemata sellest, et suurem osa Eesti territooriumist on kontinentaalne.
Läti pool on samuti arvamusel, et Ruhnu saart tuleb käsitleda erijuhuna, kus tavareegleid ei ole võimalik rakendada. Samasugused eritingimused on kehtestatud ka Briti Kanalisaarte suhtes, mis asuvad Prantsusmaale väga lähedal.
Läti väidab, et sarnaselt neile saartele ei saa Ruhnu puhul rakendada 12 meremiili laiuse territoriaalvee nõuet, vaid et piir tuleb kehtestada kahe poole vastastikuste läbirääkimiste korras.
Kuni neid küsimusi lahendatakse, kutsub Läti peaminister mõlemat riiki üles moodustama ühist kalandustsooni, kus kehtiksid samasugused püügimeetodite piirangud ja väljapüügi kvoodid, nagu Läti valitsus on kehtestanud mujal riigi kalavetes oma kaluritele.