Euroopa Liidu problemaatiline idalaiendus

Reformimaades on majanduse riiklik regulatsioon palju nõrgem kui Euroopa Liidus. Seetõttu tähendab Euroopa Liidu siseturu vaba areng eelkõige probleemi arenenud tööstusriikidele -- liigsete riiklike interventsioonide kõrvaldamist praegustes Euroopa Liidu liikmesmaades. Konkurentsitingimuste võrdsuse tagamiseks peaksid transformatsioonimaad viima oma siseturu kaitse Euroopa Liidu riikide interventsioone tasakaalustavale tasemele. Liberalism saab olla ainult kahepoolne.

Tarbijakaitse (toodete ohutus ja kvaliteet) ning varimajanduse ohjeldamine nõuab aga suuri jõupingutusi reformimaadelt. Probleemiks pole mitte niivõrd vastavate Euroopa Liidu seaduste ülevõtmine ja adapteerimine, kuivõrd töökindla kontrolli- ja täitevmehhanismi ülesehitamine (seaduste tingimusteta järgimise tagamine). Piiri- ja kvaliteedikontroll peavad saavutama läänepartnerite usalduse. See on väga kallis -- kaasaegse tehnika muretsemine ja personali koolitus. Veelgi suuremaks raskuseks kujuneb murrangu saavutamine ühiskondlikus moraalis (seaduskuulekuse muutumine elunormiks), sest me tuleme topeltmoraaliga seaduste eiramist õigeks pidavast ja õigustavast ühiskonnast.

Peamiseks pähkliks kujuneb Euroopa Liidu laiendamisel aga assotsieerunud reformimaade majanduse arengu madal tase. Euroopa Liit ei saa vaeseid transformatsioonimaid integreerida samadel põhimõtetel kui näiteks rikkaid Põhjamaid. On olemas Portugali ja Kreeka integreerimisel saadud kogemused, kuid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on ka viimastest palju vaesemad.