27. mai 1996
Jaga lugu:

Euroopa Liidu problemaatiline idalaiendus

Reformimaades on majanduse riiklik regulatsioon palju nõrgem kui Euroopa Liidus. Seetõttu tähendab Euroopa Liidu siseturu vaba areng eelkõige probleemi arenenud tööstusriikidele -- liigsete riiklike interventsioonide kõrvaldamist praegustes Euroopa Liidu liikmesmaades. Konkurentsitingimuste võrdsuse tagamiseks peaksid transformatsioonimaad viima oma siseturu kaitse Euroopa Liidu riikide interventsioone tasakaalustavale tasemele. Liberalism saab olla ainult kahepoolne.

Tarbijakaitse (toodete ohutus ja kvaliteet) ning varimajanduse ohjeldamine nõuab aga suuri jõupingutusi reformimaadelt. Probleemiks pole mitte niivõrd vastavate Euroopa Liidu seaduste ülevõtmine ja adapteerimine, kuivõrd töökindla kontrolli- ja täitevmehhanismi ülesehitamine (seaduste tingimusteta järgimise tagamine). Piiri- ja kvaliteedikontroll peavad saavutama läänepartnerite usalduse. See on väga kallis -- kaasaegse tehnika muretsemine ja personali koolitus. Veelgi suuremaks raskuseks kujuneb murrangu saavutamine ühiskondlikus moraalis (seaduskuulekuse muutumine elunormiks), sest me tuleme topeltmoraaliga seaduste eiramist õigeks pidavast ja õigustavast ühiskonnast.

Peamiseks pähkliks kujuneb Euroopa Liidu laiendamisel aga assotsieerunud reformimaade majanduse arengu madal tase. Euroopa Liit ei saa vaeseid transformatsioonimaid integreerida samadel põhimõtetel kui näiteks rikkaid Põhjamaid. On olemas Portugali ja Kreeka integreerimisel saadud kogemused, kuid Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on ka viimastest palju vaesemad.

Kõigepealt ei saa ega taha Euroopa Liit endale lubada olulist täiendavat rikkuse ümberjaotamist uute vaesemate liikmesriikide kasuks. Seega peab Euroopa Liidu idalaienduse teostamiseks radikaalselt reformima oma regionaal- ja põllumajanduspoliitika.

Veelgi enam kardetakse Euroopa Liidu riikides aga reformimaade «sotsiaalset ja ökoloogilist dumpingut» -- reformimaade töötajate madalatest palkadest ja sotsiaalkindlustusest, aga ka ebapiisavatest keskkonnakaitse kulutustest tulenevat konkurentsisurvet arenenud riikide ettevõtetele.

Transformatsioonimaade majandus ei suudaks aga kuidagi kanda arenenud riikidega võrdset sotsiaalset ja ökoloogilist koormat. See tähendaks kiiret pankrotistumist. Sotsiaalsete ja ökoloogiliste konkurentsitingimuste võrdsustamiseks tuleb seega leida põhimõtteliselt uued lähenemisviisid. Näiteks võiks fikseerida sotsiaalsete ja ökoloogiliste kulutuste kohustusliku minimaalse osatähtsuse liikmesriikide SKPs, mis tähendaks riikide majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise arengu tasakaalustamise nõuet. Transformatsioonimaades, ka Eestis, pole sellest tasakaalust jälgegi.

Euroopa Liit ei soovi uusi probleeme, vaid nõuab liituda soovijailt oma sise- ja välisprobleemide lahendamist liitumise eeltingimusena.

Eesti seisukohalt on siin suure tähtsusega Balti integratsiooni süvendamine. Siin on probleemiks asjaolu, et Balti riigid esinevad maailmamajanduses peamiselt konkurentidena, mis juba objektiivselt pingeid tekitab. Sarnaste majandamis- ja konkurentsitingimuste tõttu on Balti riikide vahelised tollipiirid majandusliku arengu seisukohalt destruktiivse iseloomuga ning vähendavad selle regiooni konkurentsivõimet.

Poliitilistel põhjustel peaks assotsieerunud riikide Euroopa Liidu täisliikmeks võtmine toimuma võimalikult kiiresti. Poliitiline oli ka Kreeka integreerimise otsus. Kõigi Euroopa Liidu tingimuste rakendamine nende suhtes võib aga aega võtta 10--20 aastat.

Jaga lugu:
Hetkel kuum