Õlleaktsiiside võrdsusta-mise edasilükkamine oli loogiline käik, sest nüüd jääb asjaosalistel vahepeal veel aega rehkendada ja arutada, mida võrdsustamine tegelikult kaasa tooks.

Seni pole keegi argumenteeritult suutnud põhjendada, miks kodumaised ja välismaised õlled peaksid ühes hinnas olema. Pole teada, mida ühtlustamine annab peale selle, et meil on liberaalne majandus.

Minuni pole jõudnud sellist majanduslikku arvestust, mis ütleks, et näete, me ühtlustame õlleaktsiisid ja sellega võidab riik nii- ja niipalju raha.

Tundub, et tegemist on lihtsalt välismaiste õllede maaletoojate survega poliitikutele.

Selge on see, et aktsiisimaksude ühtlustamine on riigile kahjulik. Seda nii Eesti õlletööstusele kui ka tarbijale. Samas ma saan aru, et praegune olukord, kus kodumaisele õllele on oma aktsiisid ja on importõllele oma aktsiisid, ei saa nii jääda, kui soovime liituda Euroopa majandusorganisatsioonidega.

Kui vaadata teiste maade mudeleid, siis näiteks Saksamaal, kus õlletootmisel on väga vanad traditsioonid, kasutatakse õlletootmise maksustamiseks kahtekümmend erinevat järku.

Nende järkudega on antud kõigile elamisruumi, nii suurtele kui väikestele õlletootjatele, kes ei saa lihtsalt tootmismahtude erinevuse tõttu üksteisega konkureerida.

Riigi parema mõistmise juures saaks ka kõik Eesti õlletehased ellu jääda, sest Eesti õlle kvaliteet on ühtlaselt hea. Kui praegu on tarbijale antud võimalus juua mitukümmet marki kohalikku õlut, siis miks ta peaks sellest loobuma.

Kõigepealt peab olema tänulik, et aktsiisimaksude ühtlustamine edasi lükati. Ma loodan, et esimeseks septembriks võtab parlament vastu ka pakendiaktsiisi seaduse. Vahepeal püüame oma tootmist täiustada, kvaliteeti parandada ja uusi marke välja tuua.

Aktsiisimaksude ühtlustamisel on tähtis, et pakendiaktsiis vastu võetaks. Siis on meil võimalik normaalselt välismaiste õlledega konkureerida. Ma saan aru, et ühtlustamine on vajalik, kuid importööridele ei saa anda kasvuhoonetingimusi, kus meie peame eksportimiseks vaeva nägema, nemad aga saavad lihtsamalt läbi.

Meie üritame ka Soome õlut eksportida, tehes seda küllaltki odavalt, ja näeme, millise hinnaga Soomes müüakse. Pooleliitrine pudel, mida Soomes kokku ei korjata, on pakendiaktsiisiga maksustatud. Seda tuleb siingi teha.

Väga raske on praegu prognoosida, milliseks õlleturg pärast aktsiiside ühtlustamist kujuneb. Kui siin ei tehta suuri allahindlusi näiteks Carlsbergi, Tuborgi ja Heinekeni poolt, siis jääb enamik kohalikke õlletehaseid alles.

Tegelikult on turul püsimiseks võimalusi mitmeid. Kui jällegi Saksa eeskuju kasutada, siis seal müüakse lahtist õlut näiteks ainult oma maakonna piires, kus õlletootja parasjagu asub.

Kui me õlleliidu ja kohalike konkurentidega midagi kokku lepime, siis peaks jätkuma kõigile tegutsemisruumi. Väike lootus on ka impordil, sest meie õlu kannatab juba väljapoole müüa.

Üldiselt oleks normaalne, kui kuskil 15 protsenti turust oleks importõlle käes, ülejäänu hõlmaks kohalikud tootjad.