Arengust

Kümneprotsendiline majanduskasv on lähiaastate Eesti jaoks unistus. Kui firmade tasandil on asi kiiresti paremuse poole liikumas, siis riigi kui terviku majanduse puhul vaeveldakse peamiselt vigade paranduste kallal.

Selleks aastaks prognoositud napilt 3protsendine majanduskasv tekitab pessimismi. Sama kasvunumbri saavutab tõenäoliselt näiteks ka Soome, kellele me päkkade välkudes järgi peaks kihutama. Ning kui kellelgi tekib tunne, et Eesti on vähemalt mingist Aafrika riigist majandustasemelt ees, siis see teadmine võib jääda ajutiseks. Näiteks Uganda prognoosib 10protsendilist majanduse aastakasvu.

Majanduse kasvutempole Eestis seavad tõkkeid mitte majanduslikud, vaid poliitilised tegurid. Teisisõnu populistlikud või väikeste gruppide huvisid teenivad valikud. Siia liigitaksin näiteks miinimumhinnad ja, juhul kui kehtestataks, ka kaitsetollid. Samuti kuulub sellesse kogumikku populistlikku hõngu kandev omavalitsuste üliaktiivne laenuvõtmine.

Tehtud valikute tagajärjeks on üle võimete elamine, mis omakorda on juba kaasa toonud näiteks riigi koondeelarve defitsiidi järsu kasvu. See aga on üks paha asi, näiteks on ta üks inflatsiooni põhjustajaid ning tugevdab survet väliskaubanduse defitsiidi suurenemisele. Seega tuleb selle asemel, et teistele Euroopa riikidele järele tormata, asuda tegelema hoopis vigade parandamisega. Paranduse põhiteese sisaldab ka Eesti ja IMFi vaheline memorandum.

Loomulikult on Eestil ja Eesti firmadel omad shansid tulevikus olemas. Samas hetketrump, odav tööjõud, ei aita paljudel juhtudel konkurentsivõimet tõsta juba praegu. Tõenäoliselt jääb tulevikus Eesti firmade mastireaks spetsialiseerumine. Ent terve riigi kiire kasvu peaeeldus on loobumine poliitilisest liulaskmisest majanduse turjal.