Värav on veel paokil

Seda juttu, et transiidipoliitika tegemiseks raha ei ole, võivad riigiisad kurta vaid Brüsseli euroraha jagajatele. See, kui palju tahavad võimul olijad proportsionaalselt kuhugi raha panna, sõltub püstitatud eesmärkidest.

Transiidile mõeldes võiks jällegi jõuda praeguse deklareeritud prioriteedi -- vaese, kuid see-eest hambuni relvastatud väikerahvas -- juurde. Ülisõjaka väikeriigi veelgi sõjakam kaitseminister Andrus Öövel käänas paljusõnalise, isamaalisusest õhkuva jutuga valitsuse ümber sõrme ning tahab nüüd laenata veel 100 miljonit dollarit totaalkaitse teostamiseks. Kahtlemata hetkekski Ööveli patriotismis ja heades kavatsustes, on Äripäev siiski veendunud, et parim kaitse Eestile on tugeva tolli, piirivalve, politsei ja palgaarmee kõrval tugev majandus ning palju välisinvesteeringuid. See tähendab loobumist üle jõu käivast totaalkaitse kontseptsioonist ja vabanenud vahendite suunamist riigi ühe peamise tulevikugarantii transiidipoliitika teostamisele.

Naaberriikidega kokkulepete kaudu tollikorralduse lihtsustamine, piirijaamade läbilaskevõime suurendamine, investeeringute tagamine Tallinna--Narva (ca 75% raudteetransiidist) ning ka Tallinna--Tartu (ca 25%) raudtee liinidesse, samuti samasuunalistesse maanteedesse, ning kindlasti ka välismaal Eestile kui transiidiriigile reklaami tegemine -- need peaksid olema eelistatud valdkonnad ja objektid, kuhu võiks kümneid või isegi sadu miljoneid kroone riigi raha suunata.

Esimeste ülesannete seas, mis on tihedalt seotud transiidi arenguga, on ka infrastruktuuride erastamine. Seda kummalisem on näha tegutsemas üht järjekordselt pehmet teede- ja sideministrit, reformierakondlast Kalev Kukke, kes on erastatavate riigifirmade juhtide käes hüpiknukuna hakanud rääkima infrastruktuuri erastamise edasilükkamise vajalikkusest.

Äripäev ootab, et riigiisad lõpetaksid transiidi üle lõputu polemiseerimise ja läheksid üle tegudele. On ju praegu sobivaim hetk, riigikogus ootab arutlust järgmise aasta eelarve. Transiidiväravat on veel võimalik paotada.