Värav on veel paokil
Värav ida ja lääne vahel -- see müüt Eestist on meie transiidipoliitika seisukohast murenev, praegusele olukorrale tuginedes on sellele raske mingit reaalset alust leida. Eesti majanduspoliitilise alustalana on transiit üsna tõenäoliselt enim mainitud helge tuleviku garantii. Ent tegelikkus ennustab hoopis teistsugust pilti. Transiidi osakaal sisemajanduse koguproduktis kahaneb 2protsendilise aastatempoga. Näiteks Lätist läheb transiidina läbi neli korda rohkem kaupa ning isegi Leedu aastane transiidikogus edestab meie numbrit 1,2 miljoni tonniga.
Seega on viimane aeg, et kodumaised, eriti aga võimul olevad, transiidist lõputuid tiraade pidavad persoonid korra suu vett täis võtaksid ning asuksid Eesti kui transiitmaa potentsiaali lõpuks ometi ka realiseerima.
Midagi on transiidi alal juba justkui tehtud. Valitsusjuhi Tiit Vähi juhtimisel kooskäinud valitsuse transiidikomisjon sai selle aasta juulis kaante vahele ülevaate Eesti transiidi struktuurist ning puudutas õrnalt ka riigi prioriteete transiidi vallas. Kuid sellele nn kontseptsioonile pole järgnenud loogilist arendust ja jätku tegudena. Lihtsalt üks järjekordne mitte millekski kohustav ülevaatlik paberipatakas on klambritega kokku köidetud.
Seda juttu, et transiidipoliitika tegemiseks raha ei ole, võivad riigiisad kurta vaid Brüsseli euroraha jagajatele. See, kui palju tahavad võimul olijad proportsionaalselt kuhugi raha panna, sõltub püstitatud eesmärkidest.
Transiidile mõeldes võiks jällegi jõuda praeguse deklareeritud prioriteedi -- vaese, kuid see-eest hambuni relvastatud väikerahvas -- juurde. Ülisõjaka väikeriigi veelgi sõjakam kaitseminister Andrus Öövel käänas paljusõnalise, isamaalisusest õhkuva jutuga valitsuse ümber sõrme ning tahab nüüd laenata veel 100 miljonit dollarit totaalkaitse teostamiseks. Kahtlemata hetkekski Ööveli patriotismis ja heades kavatsustes, on Äripäev siiski veendunud, et parim kaitse Eestile on tugeva tolli, piirivalve, politsei ja palgaarmee kõrval tugev majandus ning palju välisinvesteeringuid. See tähendab loobumist üle jõu käivast totaalkaitse kontseptsioonist ja vabanenud vahendite suunamist riigi ühe peamise tulevikugarantii transiidipoliitika teostamisele.
Naaberriikidega kokkulepete kaudu tollikorralduse lihtsustamine, piirijaamade läbilaskevõime suurendamine, investeeringute tagamine Tallinna--Narva (ca 75% raudteetransiidist) ning ka Tallinna--Tartu (ca 25%) raudtee liinidesse, samuti samasuunalistesse maanteedesse, ning kindlasti ka välismaal Eestile kui transiidiriigile reklaami tegemine -- need peaksid olema eelistatud valdkonnad ja objektid, kuhu võiks kümneid või isegi sadu miljoneid kroone riigi raha suunata.
Esimeste ülesannete seas, mis on tihedalt seotud transiidi arenguga, on ka infrastruktuuride erastamine. Seda kummalisem on näha tegutsemas üht järjekordselt pehmet teede- ja sideministrit, reformierakondlast Kalev Kukke, kes on erastatavate riigifirmade juhtide käes hüpiknukuna hakanud rääkima infrastruktuuri erastamise edasilükkamise vajalikkusest.
Äripäev ootab, et riigiisad lõpetaksid transiidi üle lõputu polemiseerimise ja läheksid üle tegudele. On ju praegu sobivaim hetk, riigikogus ootab arutlust järgmise aasta eelarve. Transiidiväravat on veel võimalik paotada.