Ühtsed kontrollnormid puuduvad

Artikkel

- Uudised
- 10. oktoober 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ühtsed kontrollnormid puuduvad
Küsimustele vastab toiduameti peadirektor Kaja Kuivjõgi
Mul on välja kujunenud mõned firmad Eestis, kelle toodangut ma ei osta. On ka selliseid tootegruppe.
Ma tean, et Eestis on raudselt probleeme imporditud liha, kana ja kalaga, kus on tegemist hormoonidega, mida meil ei kontrollita.
Ma ei osta praktiliselt üldse keeduvorsti. Ma olen lihtsalt näinud, kuidas seda tehakse ja ma ei taha seda enam süüa. Mida rohkem on üks toidutoore töödeldud, seda vähem ma teda ostan.
Üks grupp, mida ma ka väga vähe tarbin, on igasugused ilusavärvilised keeksid, limonaadid ja kommid. Seal on lihtsalt asju, mida pole kasulik süüa. See on puhtalt marketing!
Toiduameti põhiülesanne on koordineerida toidukontrolli süsteemi. See hõlmab seadusandlust, infot, analüüsi, toidujärelevalvet, eksporti, importi, laboreid ja sertifitseerimist.
Toiduamet ei tegele üksikute küsimuste, vaid süsteemsete küsimustega.
Jah, meie ülesanne on see, et meil oleks see ülevaade. Niipalju, kui see tänases Eestis üldse võimalik on, on see ülevaade olemas.
Probleem on selles, et meie infosüsteem, järelevalvesüsteem, seadusandlus ja nõuded ei vasta kaasaja nõuetele.
Juriidiliselt kehtib meil praegu nõukogudeaegne seadusandlus ja kohustuslikud nõuded kõikidele kaupadele, mis me turult või poodidest võime osta.
Kui me tahaksime olla seaduse ees õiglased ja neid toidukaupu kontrollida vastavalt kehtivatele GOSTidele ja nõukogudeaegsetele normidele, siis me praktiliselt ei tohiks midagi turul müüa.
Teatavasti on meil turul üle poole importkaup, mis ei vasta GOSTi nõuetele, vaid vastab mingi teise maa nõuetele.
See on traagiline ja seda ei ole võimalik ka Euroopa Liidu maadele kergesti selgeks teha. Mõnedes küsimustes me lähtume kehtivatest nõuetest ja teistes küsimustes lähtume me Euroopa Liidu nõuetest.
Teisisõnu, otsustab ametnik oma eetika, tõekspidamiste ja traditsiooni ajel, mis on hetkel õige.
Loomulikult. Kõigis Eesti punktides on erinevad ametnikud, kes otsustavad oma kogukonna tõekspidamiste järgi. Ühtseid reegleid ei ole.
Praegu ongi liha- ja piimatööstuste kontrollimisel tekkinud kaks konkureerivat süsteemi, kes käivad üksteise tagant kontrollimas ja esitavad tootjale erinevaid nõudeid. Need on veterinaarsüsteem ja tervisekaitse.
Ainukene kontroll, mis praegu piiril toimub, on veterinaarkontroll. See puudutab eelkõige lihatooret ja elusloomi.
Kui toode ei ole töödeldud, siis kontrollitakse, kui see on aga juba töödeldud, siis üldjuhul ta veterinaarkontrolli alla ei lähe. Kui tooteks on aga näiteks kalafilee või külmutatud liha või kanakoivad, siis see läheb veterinaarkontrolli alla.
Põhieesmärk on Euroopa Liit ja tema normid. Küll aga on ekslik arvata, et Euroopa Liidus on kõik liidu tasemel reguleeritud. Kaugeltki mitte! Lõviosa seadusandlusest on igas riigis riigikeskne ja täiesti erinev.
Mitte kellelgi pole Eestis ees pilti, mis sellest välja tuleb, mitte keegi seda ei koordineeri.
Põhimõtteliselt ei saa. Võib rääkida ainult üldisel tasandil. Riigisisestest reeglitest rääkida ei saa, kuna neid pole meil olemas.
Küll on aga selge see, et Euroopa Liidu riikidest ei saa siia enam tuua väljapraagitud kaupa, mida vahel raudselt tehakse.
Nimelt on meil olnud laborites pilootuuringuid, kus mitmetelt maiustustelt, keeksidelt, kommidelt ja limonaadidelt on võetutud andmeid ja analüüse. Värvainete osas on olnud kuni kümnekordseid Euroopa Liidu normide ületamisi ELi maade enda firmade poolt! Ma ei saa nimetada firmat ega riiki, kuna see riik võib meid siis kohtusse kaevata.
Kui maaletooja on vahele jäänud ning teda on põhjust kahtlustada, siis järgmine kord võtame talt juba piiri peal proovid. Siis peab ta maksma kinni ka analüüsid.
Kui analüüs näitab ka teist korda, et kvaliteet ei vasta nõuetele, siis me saame teda trahvida. Trahvi suurus sõltub sellest, kui ohtlik on rikkumine tarbija tervisele. Trahvitariifid ulatuvad näiteks lisaainete puhul sadadesse tuhandetesse kroonidesse.
Inspektori julguseastmega määratakse kokkuleppeline trahv. Loomulikult käib see kohtu kaudu.
Ja nüüd tuleb raske punkt. Kohtus võib absoluutselt igaüks trahvi vaidlustada ja niikaua, kui Eesti toidukontrollisüsteem ei ole Euroopa Liidu mõttes tunnustatud, kaotame me suure tõenäosusega kõik suured kohtuprotsessid.
Meil ei ole mõtet neid kohtusse kaevata ja siin peitub ka põhjus, miks meie inspektorid määravad importööridele madalaid trahve või ei määra üldse.
Pealegi kontrollitakse meil ainult 1% importkaupadest, samal ajal on turu mahust üle poole importkaubad.
Küll aga julgetakse suuremaid trahve määrata kohalikule tootjale.
Tarbijakaitse, kes käib põhiliselt kauplustes, avastab kuus rikkumisi paarituhande ringis. 60--70% kontrollitud objektidest ei vasta nõuetele. Mul ei ole põhjust arvata, et väikeettevõtted, tootjad-töötlejad oleksid paremad.
See on nüüd ülim spekulatsioon!
Ma arvan, et kuskil pooled. Ja see on väga lihtsalt põhjendatav: see on nii kergesti võimalik ja ühtlasi on see üheks ellujäämise viisiks nii tootjale, töötlejale kui ka vahendajale. Kuid mitte tarbijale.
Hetkel kuum