Kontsernid kasvavad

Eestis elab rida nutikaid ärimehi, kes unistavad ja tegutsevad ambitsioonikalt selle nimel, et luua endale ärimere lainetel uppumatult kurseerivat kontserni. Ühed alustavad aspiriini müügiga, et olla edukad külmade ilmadega, kui inimesed sagedamini haigestuvad. Ravimiäri juurde soetavad nad õlletehase, et teenida hästi ka suvel, kui palavad ilmad ajavad tarbija janutama. Teised asutavad rongi nimega nädalalehe, mille kõrvale soetatakse teisi ajakirjandusväljaandeid sooviga kõik reklaamiandjad ühte karpi püüda. Kolmandad aga üritavad tuhanded lehmad ühe lüpsimasina otsa meelitada, et siis uhkelt oma piimatooteid Virust Valgani turustada.

Kontsernide tekkimine on majandusarengu loogiline jätk, millel on mitmeid põhjusi. Edukad ärimehed soovivad investeerida oma raha, vara ja ajupotentsiaali äritegevuse laiendamisse, et teenida veelgi suuremaid kasumeid ja hajutada võimalikke kriisiolukordi ning riske tulevikus, nagu teeb seda Magnum Grupp. Ühe äriala firmad ühinevad kontserniks, et vähendada majandamiskulusid, parandada finantsjuhtimist, hoida kokku makse ja pääseda välisturule, seda võib täheldada mitmete toiduainetetööstuse ettevõtete juures. Ka järjest tihenev konkurents turul ja oht, et välisfirmad võivad kohalikud ettevõtted üles osta, suurendab kontsernide tekkimise tõenäolisust. «Näen Eesti mööblitööstuse perspektiivi selles, et ilmselt tekib siia suurkontsern Eesti ettevõtetest või need ostetakse ära, nagu tegid Poolas Saksa ja Taani firmad,» tunnistab ajakirjale Ärielu Standardi juhatuse esimees Jüri Kaljuvee.

Teisalt kätkeb kontserni asutamine endas mitut ohtu. Kui kontserni kuuluvad ettevõtted on ebaühtlaselt arenenud, hakkavad nõrgemad tugevamaid tagasi kiskuma. Tulemuseks võib olla üldine keskpärasus selle asemel, et mõnda toodet või teenust eriti hästi välja arendada.