Vene välispoliitika klaarib

Esimene printsiip on läänele vähem meeltmööda, kuna tähendab Venemaa sõbrasuhteid selliste riikidega nagu Iraak, Iraan ja Serbia ning ennustab karmi joont endistele liiduvabariikidele, kus Venemaa tunneb oma huvide ahendamist. Moskva ei ole huvitatud pilvitutest suhetest USAga, millele viitab nii Moskva jäik vastuseis NATO laiendamisele kui riigiduuma keeldumine ratifitseerida leping Start-2.

Teine printsiip -- hoiduda sekkumast -- on parem uudis. Läinud kuul veenis Primakov tollast julgeolekusekretäri Aleksander Lebedit loobuma sekkumast Afganistani Talebani kriisi. Vaoshoitud on Venemaa poliitika ka Kaukaasias, kus mitmeid riike on juba «veendud» sõjaliste baaside säilitamise vajalikkuses. Vaikimisi on mööndud, et Tshetsheenia võib varem või hiljem oma teed minna.

Vene välispoliitika uus järjekindlus ning vaoshoitus on paljus Primakovi teene. Tõenäoliselt on selle aluseks välisministri realistlikum hinnang Venemaa käsutuses olevatele võimalustele.

Primakovi reputatsioon välismaal on järjest paranenud, hoolimata tema varasemast ametist välisluureteenistuse ülemana ning 25 aastasest sõprusest Saddam Husseiniga. Kodumaal tagas Primakovile kommunistide ja natsionalistide toetuse tema tööalane minevik, ministri pragmaatilisus ei anna alust kriitikale ka liberaalide poolt.

Ehkki Venemaa välispoliitika on stabiliseerunud, säilib määramatus lähisvälismaa osas. Survet ei tunne üksi Ukraina, vaid ka Moldova, millel pole Venemaaga isegi ühist piiri. Sel kuul kuulutas duuma okupeeritud Dnestri läänekalda «strateegilise tähtsusega eritsooniks» ning nõudis, et Vene 14. armee sinna alaliselt paigale jääks.

Kassi-hiire mäng käib ka Valgevenega. Toetades viisakalt Lukashenko ühinemispüüdu, ei liiguta Venemaa omalt poolt sõrmegi eesmärgi saavutamiseks. Lukashenkol on oma plussid: mida ebastabiilsem ning diktatuursem on Valgevene, seda vähem ahvatlev on see strateegilise partnerina läänele.

Mõnel pool on Venemaa järsk poliitika aidanud pingeid maandada, sundides riike tüliküsimusi lahendama Venemaale sobivatel tingimustel. Primakov noogutas nõustuvalt Eesti-Vene piirileppele, kui Eesti taganes oma peamistest nõudmistest. Sama sammu näib kaaluvat ka Läti.

Läinud nädalal külastas Primakov Venemaa Vaikse ookeani naabreid. Visiidil Jaapanisse tegi välisminister ettepaneku vastasseisust loobuda. Jaapan külmutas lahti 500 miljoni dollarilise sooduslaenude paketi Venemaale. Hiina suhtes ei ole Venemaal veel selgust, kas tegemist on sõbra või vaenlasega. Kardetakse, et naaber omandab loodusvaradelt rikkas Kaug-Idas liiga suure mõjuvõimu.

Venemaa välispoliitika on Primakovi osava juhtimise all teinud küll olulisi edusamme, ent siiani ei suuda Venemaa loobuda seisukohast, et üks riik võib suureks saada üksnes teiste nõrgendamise arvel. Lähisvälismaal järgib Venemaa antud loogikat järjekindla küünilisusega. Küllap teeks ta seda ka kaugvälismaal, kui selleks vaid võimalus oleks. © THE ECONOMIST NEWSPAPER LTD, LONDON 1996