Mihkel Pärnoja, Rein Kask ja Aavo Mölder kinnitasid kohtus, et neil oli piisavalt informatsiooni, otsustamaks, kelle pakkumus Lembitu aktsiate ostmiseks oli parim. Asjaolus, et võitnud firma, AS Rajaleidja tegi kaks pakkumust, 51 protsendi ja kõigi aktsiate kohta, ei näinud nad midagi iseäralikku. Pärnoja ja Mölder lisasid, et Rajaleidja pakutud hind ühe aktsia kohta oli kõrgeim.

Ignar Fjuk väitis kohtus, et tema oli erastamisagentuuri nõukogu istungil teinud ettepaneku tunnistada kõik pakkumused ebapiisavaks. Fjuki sõnul oli selle ajendiks asjaolu, et Lembitu endised juhid tegid takistusi objektiivse hinnangu saamiseks erastatava vara kohta.

ASi Klausel esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi jäi kindlaks kaebusele ja taotles Lembitu erastamisotsuse seadusevastaseks tunnistamist. Hallmäe sõnul eirati erastamise väljakuulutamisel sätestatud tingimusi. Ta põhjendas sellega, et tervikvara asemel müüdi 51 protsenti ettevõtte aktsiatest, tervikvara hulgast arvati välja Tallinna teenindusmaja ja puhkebaas, Rajaleidja oli pangagarantii asemel esitanud kinnituse 5000 krooni deponeerimise kohta erastamisagentuuri kontol, erastamisagentuuri nõukogu oli jätnud parima pakkumuse välja valimata, Rajaleidja esitas ühe pakkumuse asemel kaks ja Rajaleidja informeerimisega Klauseli äriplaanist rikuti läbirääkimiste konfidentsiaalsuse nõuet.

Erastamisagentuuri esindanud vandeadvokaat Jüri Raidla pidas Klauseli väiteid põhjendamatuks. Nii Raidla kui ASi Rajaleidja esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv viitasid, et juba erastamiskonkursi kuulutuses oli kirjas enamusaktsiate müük, kusjuures erastamisagentuur jättis endale õiguse müüa vähemusaktsiaid avaliku müügi korras.

Pilv ütles, et väited, nagu oleks Klausel pakkunud Lembitu aktsiate eest kõrgemat hinda kui Rajaleidja, ei vasta tõele.

Kui Klausel pakkus terve aktsiapaki eest 12 miljonit krooni ja 12 miljonit EVP-ühikut, siis Rajaleidja pakkus 51 protsendi aktsiate eest kaheksa miljonit krooni, teatas Pilv.