Dublinis lõppenud ELi rahandusministrite ja valitsusjuhtide tippkohtumisel astus EL kaks suurt sammu ühisrahale lähemale, murdes Saksa-Prantsuse patiseisu ning demonstreerides esimesi euroraha sedeleid.

EMUga liitunud riikidele tähendab stabiilsuspakt eelarvedistsipliini ületamise korral trahve, mis võivad maksimaalselt ulatuda 0,5 protsendini SKTst ning muutuvad aktuaalseks siis, kui eelarvedefitsiit ületab 3 protsenti SKTst. Trahvi ei kehtestata riikidele, mille aastane majanduslangus ületab 2 protsenti SKTst. Kui taolise riigi majanduskasv on langenud enam kui 0,75 protsenti, määratakse trahvid liikmesriikide poliitilise otsusega.

Ehkki Saksamaa ei saavutanud automaatseid trahve, mis oleksid välistanud olukorra, kus patustajate üle langetavad otsuseid potentsiaalsed patustajad, vastas Saksamaa rahandusminister Theo Waigel küsimusele, kas euro tuleb niisama tugev kui Saksa mark: «Jawohl (jah, muidugi).»

EMUst väljajääjatel tuleb järgida samasugust eelarvedistsipliini, ehkki otsest trahviriski ei ole. Kergendus on näiline. Kui näiteks Rootsi eelarvedefitsiit ületaks 3 protsendi piiri ning turud sunniksid Rootsi intressimäära protsendi võrra tõusma, kujuneks Rootsi praeguse riigivõla juures, mis moodustab 80 protsenti SKTst, turu sanktsiooniks 0,8 protsenti SKTst. See on maksimaalsest EMU sanktsioonist 0,3 protsenti kõrgem. Nii võivad finantsturgude sanktsioonid kujuneda isegi karmimaks kui EMU trahvid.

Iiri peaminister John Bruton ütles, et pakt, mis tagab majandus- ja valuutaliiduga ühinenud riikide eelarve stabiilsuse pärast ühisrahale üleminekut 1. jaanuaril 1999, demonstreerib ELi liidrite «poliitilist tahet projekti õnnestumiseks» .

Selle poliitilise tahte kinnitusena ning eesmärgiga muuta euro ELi kodanikele konkreetseks ning «käegakatsutavaks», demonstreeris Euroopa valuutainstituut reedel esimesi ühisraha sedeleid.

Ehkki eurosedelite tutvustamine oli eelkõige sümboolse tähendusega PR-üritus, seadis presentatsiooni määramine reede pärastlõunale stabiilsuspakti üle vaidlevatele pooltele konkreetse ajapiiri. Kui pärast rahasedelite tutvustamist ei oleks ühisraha tehnilistes küsimustes kokkulepet saavutatud, oleks see EMU projekti mainet tugevalt kahjustanud.

Osavalt ELi juhtinud Iirimaa kasutas siinkohal ELi ühe «isa» Jean Monnet' vana trikki, kus enesedistsipliin saavutatakse konkreetsete ajapiiride seadmisega.

Eurosedelid ning stabiilsuspakt viitavad veel ühele Monnet' meetodi iseloomulikule joonele -- pidev edasiliikumine sammhaaval. Lõpusirgele jõudnud EMU-projekt sai alguse Hannoveri tippkohtumisel 1988. a, omandades järjest selgemad piirjooned 1989. a Madridi, 1991. a Maastrichti ja 1995. a Madridi tippkohtumistel. Jacques Delors on seda ELi töömeetodit võrrelnud hammasrattaga.

Euro ja EMU eesmärk ei ole üksnes majanduslik, vaid ka poliitiline. Ühisvaluuta ergutab majanduslikku integratsiooni, ühisturu arengut. See aga on vaid instrument keskse poliitilise eesmärgi kindlustamiseks: luua kord, mis takistab sõja puhkemist ning kindlustab Euroopa riikide vahel rahumeelsed ja stabiilsed suhted.

ELi poliitiline integratsioon on seni olnud edukas Versailles's tehtud vigade vältimisel, mis viisid Esimese maailmasõja järel Teise maailmasõja puhkemisele. Mitmed riigid, sealhulgas Rootsi, Taani ja Suurbritannia on seda dimensiooni alahinnanud ning taandanud ELi liikmelisuse vaid kemplemisele rahakoti sisu, õllehindade ning ühisturu üle. REUTER-SD