Ajaleht Äripäev on kindlalt ettevõtjasõbralik ja jätab ettevõtjale võimaluse igal õhtul enesele tänulikult tunnistada, et läks natukene paremini kui karta oli, saada jõudu uuteks ettevõtmisteks.
Selline ettevõtlikule optimismile kaasaaitamine on küll tervitatav, kuid ma ei ole päris kindel, kas isegi nii hea eesmärk kõik abinõud pühaks muudab. Arvan, et väheke peaks ka tõega arvestama.
Võtan vaatluse alla kolm alanud aasta esimeses Äripäevas toodud väidet majanduskeskkonna halvenemise kohta: maksukoormuse suurenemine, pensionide suurendamisest tingitud tagasilöök ning raskused välisinvesteeringutega.
Maksukoormuse üle on meil vaieldud pikemat aega, kui Eesti riik ise vana on. See on loomulik -- maksude üle vaidlevad kõik riigid, kusjuures tänapäeval ollakse enamasti küll nõus vähendama maksumäärasid, kuid mitte maksukoormust. Eestis on asjad natuke teisiti: meil pole maksumäärasid vähendatud, kuid SKP maksukoormus on rahandusministeeriumi andmetel ümmarguselt ühe protsendi võrra iga aastaga vähenenud. Maksude tõstmine ja samaaegne maksustamise vähendamine on ka 1997. aasta eelarves. Vastuolu siin pole, sest maksustamise taset ei määra üksnes ei maksude arv ega maksumäärade kõrgus, vaid ka maksubaas. On tõsi, et möödunud aastal suurendati aktsiisimaksumäärasid, kuid ei tohi unustada, et samal ajal tõsteti ka maksuvaba miinimumi tulumaksu tasumisel nii üksikisikutele kui ka talupidajatele, põllumeestele maksti tagasi diislikütuse aktsiis; tingitult elamuehituse elavnemisest ja suurenevast säästmisest vähenes tulumaksu ning käibemaksuga maksustamine. Analoogilised protsessid avaldavad oma mõju ka 1997. aastal.
Nii nagu ei oska ma näha üldise maksukoormuse tõusu, ei suuda ma tunda hirmu ka pensionäride kiire rikastumise pärast. Pensionide kiiret kasvu lihtsalt pole olnud ega ole ka tulemas.
Eestis pole pensione pärast möödunud aasta aprilli suurendatud ja ettenähtud umbes 10protsendiline pensionitõus tagab pensionäridele üksnes pensioni reaalväärtuse säilimise ning sedagi juhul, kui THI tõus on tõepoolest pidurdunud. Ligikaudu 15% suurune THI (detsember 1995 kuni detsember 1996) annab alust arvata, et hinnad on tõesti stabiliseerunud ning olen üsna kindel, et ka jutud hinnatõusu taaskiirenemisest stabiliseerumisprotsessi ei peata.
Tahame seda või mitte, tänase päeva karmiks tõsiasjaks ei ole mitte asjaolu, et pensionid kasvavad liiga kiirelt, vaid see, et soovitud rajajoon -- 50% nominaalpalgast -- jääb veel küllalt pikaks ajaks ihaldatud eesmärgiks. Tänaseks on pension keskeltläbi tõusnud 42 protsendini keskmisest netopalgast ja kiiret edasist tõusu ette näha ei ole.
Välisinvesteeringute põhimass on Eestisse senini tulnud erastamise ja ühisettevõtete loomise käigus ning tänaseni on kõige vägevamaks investoriks olnud aastat kuus-seitse tagasi loodud ühisettevõtted, mitte erastatud ettevõtted või uued projektid. Täna Eesti riik ühisettevõtteid enam reeglina ei moodusta ja ka erastada on jäänud üksnes infrastruktuuri ettevõtted ning üksikud «probleemidega» tööstusettevõtted. Olukorras, kus riigile on jäänud mingi hulk talle kuuluvaid aktsiaid ning kui tehakse ettevalmistusi infrastruktuuri erastamiseks, pole aastad omavahel hästi võrreldavad.
Kuid ka siin ei ole asjad sugugi halvad: 1995. aastal moodustas kapitali sissevool 3,8 miljardit krooni, s.o 6,8% SKPst, 1996. aasta kolme esimese kvartali jooksul tuli Eestisse 2,7 miljardit, mis moodustab siseproduktist ca 7%. Arvestades võimalike vigade ja täpsustustega võib eeldada, et möödunud aasta kapitali sissevool on seitsmest protsendist veel mõnevõrra suurem. Kuid arvud arvudeks. Ka 1996. aastal erastatud «probleemsete» ettevõtete loetelu on ilus: Esoil, Estonian Air, töös on Silmet ja Kiviter. Järgnemas on energeetika, sadamad. Seetõttu ei ole kapitali sissevoolu pidurdumist veel näha.
Seotud lood
Uue sarja esimene saade!
Elisa Eesti juht Andrus Hiiepuu rõhutab uhiuues sarjas “Juhtides tulevikku”, et suurfirmad liiguvad kestlikkuse suunas ja sellega kujundatakse ümber tööstusharud. Kes pole sellega kaasas, jääb lihtsalt maha.