Kuidas tuleks hinnata aktsionäride avalikustamist?

Ettevõtete aktsionäride nimede toomine laiema avalikkuse ette on üldiselt natuke ebaeetiline, sest inimene ei taha ju, kui tema rahakotiga teiste ees lehvitatakse.

Börsi regelement näeb ette, et aktsionäre võib avalikustada ja mina börsil noteeritava ettevõtte juhina börsi reglemendi vastu ei saa.

Tegelikult oleks ikka korrektne, kui teiste rahakotis ei soritaks ja sellega ei lehvitataks.

Börsi nimekiri on avatud ja vastavalt reglemendile saavad aktsionärid informatsiooni sealt kätte. Edasi on küsimus juba enda suhtumises asjasse, kuidas seda infot kasutada.

Mina isiklikult arvan, et esiteks ei ole nimede avalikkuse ette toomine eetiline.

Teine asi veel on see, et avalikustamine võib olla inimestele ohtlik. Meie ühiskond ei ole nii turvaline, et võiks aktsiaostudest kõigile teada anda. Eks mõelge ise, mis ohud sellega võivad kaasneda.

Seoses insider-tehingute- ga üleskerkinud probleemide lahendamine ja aktsionäride avalikustamine peaks olema kuidagi teisiti sätitud, kui praegu näha võib.

Väikeinvestorite avalikustamisel pole mõtet. See isegi pärsib aktiivsust aktsiaturul. Asjal on natuke ebameeldiv kõrvalmaitse. Inimesed pole huvitatud, et keegi nende sugulastest või kolleegidest loeb, et on tehtud nii ja niisuguseid tehinguid. Puht isiklikus plaanis on see mingil määral inimese eraellu sekkumine.

Samas on arusaadav, et kuna insider-tehingut loetakse kogu maailmas kuriteoks, peaks meil olema ka mingi mudel, kuidas seda tõkestada. Peaksid olema konkreetsed karistused ja asi ongi lahendatud.

Seda ei saa tõkestada selliselt, et pisiinvestoreid ahistatakse avalikkuse silmis.

Suuremad investorid peavad olema tahes tahtmata läbinähtavad, see tekitab ettevõtte vastu usaldust.